Jõudsin Nathanielile järele täpselt koolimaja tiibade ristumispunktis – teisel korrusel oli kolme eri suunda viivat koridori. See oli lai trepp, mis peale kella helisemist vaid sekunditega õpilastest pungile jõudis minna. Nathaniel manööverdas oskuslikult läbi massi, nagu oleks see midagi, mida ta oma elu jooksul piisavalt harjutanud. Poleks minu pea olnud nii hõivatud mõtlemisega kõigele, mida öelda kavatsesin, oleks see ehk minulgi välja tulnud. Selle asemel aga komistasin enam-vähem igaühe otsa, kes mulle alt üles vastu tuli. Ma ka ei teadnud, kas Nathaniel minu järgnemist märganud oli, enne kui trepi lõpus, just kui ta vasakule keeras, tema randmest haarasin ja ta peatuma sundisin. Nathaniel pöördus ja vaatas taha. Vaid üks kiire pilk üle minu, pealaest jalatallani, ja ta rapsas oma käe vabaks, nagu võiks ta minu puudutusest pisikuid külge saada.

"Nathaniel... ma arvan, et peame rääkima." Hammustasin huulde neid sõnu lausudes.

Poisi nägu ei andnud esialgu midagi ära, peale selle vidutatud silmadega põrnitseva pilgu, mis ükskõikse maskiga sulandunud oli. Tema huuled tõmblesid hetkeks, ta vaatas mulle otse silma, justkui otsiks midagi, ja kui ta seda ei leidnud, tundis ta pettumust. Jah, pettumust. Ma ei saanud seda mõista, see ei avaldunud tema näost, aga ma tajusin seda läbi õhu.

Toetades oma keharaskuse ühele jalale, hakkas ta rääkima, kõlades peaaegu igavlevalt. "Mul pole selleks tuju, isegi kui oleks, millest rääkida." Samal ajal klammerdusid tema sõrmed ümber kotirihma tema õlal. Suutsin vaid vaevu tajuda, et ta oli iga hetk valmis selle kätte haarama, aga ma ei taibanud, miks. Minu kulm tõmbus kortsu. Proovisin neist pruunidest silmadest midagigi välja lugeda, kasvõi näha tema mõtetesse.

"Mul on küsimusi," sõnasin nii kindlamelselt, kuivõrd suutsin oma tooni hoida.

Nathaniel hingas nina kaudu kuuma õhupahvaku välja. Talle ei meeldinud see vestlus. Ta eemaldas käe kotisangalt, tõstis mõlemad ette ning paljastas oma kerge päevitustooniga käsivarred. Need olid tugevad käed, sellest sain pealevaadateski aru. Kellegi, kes võiks ära teha mis tahes töö, mis talle kätte anda. Märkasin heledaid jälgi vanadest armidest, nii tema käelabade juures kui ka käsivartel. Musta ja hõbedaga peen käekell seisis tema paremal randmel. Arusaamatu pilguga vaatasin neilt üles tema näkku.

"Juhitaval pole üle ühe juhi. Ja mina pole see üks." Ta lükkas varrukad alla. "Meil pole millestki rääkida. Isegi sina peaksid mõistma."

Ma ei saanud mitte midagi aru, aga Nathaniel hakkas juba eemale astuma. Ent ma ei lasknud tal. Veel mitte. Mis iganes see ka oli, millele ta just viitas, pidi sel olema tähendus.

"Sa ütlesid, et me pole varem kohtunud. Ma tean, et see on vale." Vastust oodates ristasin rinnal käed, et mitte näidata, kui ebakindel ma endas tegelikult olin. Ma polnud kunagi varem ebakindel olnud. Mitte enne Nathanieliga siin koolis kohtumist.

Nathaniel vaatas tagasi minu poole, esialgu ütlemata sõnagi. Ootasin, et ta annab alla. Tunnistab, et mul on õigus.

Aga ta vaid ohkas, nagu seletaks midagi väikesele lapsele juba kümnendat korda. Tema hääl oli vaiksem kui enne. Võib-olla isegi ähvardavam. "See pole vale. Sa ei tea mind, pole kunagi teadnud ega saa iialgi teadma." Ta vaikis hetkeks. "Kes teab, võib-olla oled lihtsalt segane."

Juba teist korda pööras ta mulle selja, ning enam ei teadnud ma ka, kas ongi mõtet rohkem proovida. Aga enne kui ta kaks meetritki astuda jõudis, tormas eestpoolt koridorist talle vastu Paula, alles viimasel hetkel märgates Nathanieli ning äärepealt talle otsa komistades. Nad mõlemad tõmbusid tagasi, Paula silmad suured, just nagu oleks ta vaimu näinud, Nathaniel vaid kergelt kulmu kortsutamas.

"Angel, ma... lihtsalt tahtsin öelda, et..." Ta nägi vaeva, et silmi poisilt eemale ja minule tirida. "Tahtsin öelda, et teised sööklas ootavad, et... tead küll." Et rääkida Nathanieli taga nuhkimisest.

"Angel?" Nathaniel vaatas mind pilguga, mis kohati väljendas uskumatust. Kulmukortsutus polnud kadunud.

"Jah," kostsin aeglaselt, isegi kõheldes. "Angeline, tegelikult."

Mõne hetke poiss vaid vaatas mind. Siis tõi kuuldavale midagi summutatud turtsatuse sarnast, kuid see väike, peaaegu märkamatu naeratuse vari, mis tema suule ilmus, oli mõru.

"Mida," küsisin väljakutsuvalt, käsi puusa asetades, "ootasid midagi muud?" Tegelikult vaid lootsin, et kui ta tõesti mind teab, teab ta ka minu tõelist nime. See võiks meid juba kuhugi edasi viia.

"Oleksin pakkunud, et võib-olla mingi kombinatsioon tähtedest-numbritest." Nathaniel vangutas pead, sättides seljakoti rihma oma õlal. "Kindlasti mitte Angeline. Mitte sinna kantigi." Nende sõnadega ta lahkus. Seekord päriselt. Kadus ühte klassi koridori lõpus.

Vaikus aina venis ja venis, kuni Paula selle viimaks katkestas.

"Kas ta esitas sulle just praegu solvangu?" Tüdruk peaaegu kogeles uskumatusest.

Ma ei vastanud. Ma ei saanud sõnagi suust. Vahtisin vaid lahtist ust, millest Nathaniel hetk tagasi sisse oli astunud.

"Nathaniel. See poiss. Ma pole kunagi kuulnud... Tähendab, jah, ma ei arva, et ta just kõige sõbralikumat tüüpi on. Ja ta on tihti kaklustesse sattunud – mida ei saa tegelikult ka imeks panna, kui tema alati see mõistlikumat tüüpi ja meie kool ajudeta ilueedisid täis, nagu märgata. Nad on liiga erinevad. Muidugi läheb tihti sõneluseks, aga ma pole kunagi kuulnud, et tema märkused oleksid alusetud." Paula vaikis, pöördudes siis minu poole vaatama.

"Mida sa öelda tahad?" Minu hääl oli harjumatult tasane.

"Mul on tunne, et ta tõepoolest nagu vihkaks sind."

Aga miks? Ma ei suutnud sellest aru saada. Mida nii halba võisin ma talle teha, et ta mind vihkaks? Sest see oli ju ilmne, et ta mind teadis. Või siiski... Miski jäi mind närima. Miski, mida ta oli öelnud. "Oleksin pakkunud," ütles ta. Sest ta ei teadnud minu pärisnime. Võib-olla ta ikkagi ei tea mind. Võib-olla ma tõesti kujutasingi kõike ette. Võib-olla ma polegi 'täisulik', olengi segane.

* * *

Kui Paulale sööklasse järgnesin, nägin juba kahepoolsetest ustest läbi astudes Arturit ühe aknapoolse laua taga istumas. Aga ta polnud üksi. Tema vastas istus tüdruk. Kaunite rinnani langevate heleblondide juustega, armsa ümara näo ja kõrgete põsesarnadega. Tema riided olid väljapaistvad, musta ja punase kombinatsioon, mis õlad ja käsivarred paljaks jättis. Sama tegi lühike must seelik tema jalgadega, mille otstes madala kontsaga ja nahkpaeltega mustad kingad, kaunistatud tagasihoidlike võltskalliskividega. Tüdruku helesinised silmad tõusid esile isegi söökla teisest otsast, nende pilk oli süütu ja lapselik. Polnud kahtlustki, et ta kuulus 'populaarsete' sekka.

Paula võttis tutvustamise enda peale niipea, kui laua taga istet võtsime. "Angeline, see on Arturi sõbranna, keda kord mainisin. Cindy. Kooli direktori tütar."

See, kelle kaudu Artur kooli 'populaarsete' elust parema ülevaate saab. Tänu kellele Paula mulle Nathanielist rääkida oskas. Mulle meenus küll.

"Rõõm kohtuda, Angeline." Cindy naeratas sõbralikult. Siiani ainus kord, kui seda 'populaarsete' poolelt kogenud olin.

Vastasin talle samasuguse naeratusega. "Sama siin. Võid mind kutsuda Angel'iks."

Tüdruk noogutas. "Angel. See on ilus nimi." Justkui oleks ta meie vestlust Nathanieliga pealt kuulanud, mõtlesin, ent ei lasknud sel end heidutada.

"Niisiis, te tahtsite midagi rääkida?" Vaatasin küsivalt Paula poole.

"Esiteks..." Paula venitas, heitis pilgu enda ette laua pinnale ning nokkis oma sõrmeküüsi. "Me ei jõudnud sind veel tänada selle eest, mida täna tegid. Niisiis... tänan."

Naeratasin, kuna ei teadnud, kuidas muidu vastata.

"See akna lõhkumine täna hommikul?" Cindy vaatas minu poole uudishimulike silmadega. Must lainer pani need veelgi suurematena paistma. "Me just siin rääkisime sellest."

"Ma ei kavatsenud, tegelikult. See lihtsalt läks nii." Tundsin oma pilgus midagi tagasihoidliku naeratuse ja vabandava ilme vahepealset. Siiani oli vaid kaks tundi möödunud. Tundes seda kooli nii hästi, kui, jah, kolme päevaga üldse tunda saab, oletasin, et jutud levivad kiirelt. Ka asjaosalistel poistel oli ju tänaseks esimene koolitund nüüd lõpenud.

"Oh, nad olid selle ära teeninud." Tüdruku suunurgad kerkisid ülespoole, paljastades tema säravvalged hambad. Ta lükkas salgu heleblonde juukseid üle õla, kui need ette vajusid. "Keegi teine lihtsalt ei vaevu enam midagi ette võtma, kui välja arvata... Nathaniel – te tahtsite ju temast midagi teada?" Nii lihtsalt viiski ta teema teisele rajale.

Paula jõudis hakata rääkima enne mind. Ta seletas, mis oli toimumas. "Arvasime, et Cindy võib osata sind aidata pareini kui meie. Näiteks juba selles osas, kus Nathaniel varem koolis käis."

Pöörasin pilgu Cindyle, kes noogutas. "Ma rääkisin teiste poistega jalkatiimis. Aga siiski, miks teil Nate'ist vaja teada on?"

"See... lihtsalt on minu jaoks tähtis," sõnasin. "Tähendab, ma olen kindel, et tean teda, aga ei mäleta kindlalt. Ning kui ma temaga rääkida püüan, käitub ta enam kui veidralt ega vasta mu küsimustele."

Cindy silmitses mind ühe hetke mõtlikult, ent ei esitanud küsimusi. Ta ütles: "Tuli välja, et tegelikult ei oska keegi täpselt öelda, kust ta tuli. See poiss ei räägi endast tuhkagi."

"Siis keegi ei tea?" See tundus kuidagi veider. Miks peaks ta oma elu nii väga varjata tahtma? Natuke raske uskuda, et asi oli ainult tema väheses suhtlemisvajaduses.

Cindy kehitas õlgu. "Nad ei tea, mis koolis ta käis, aga keegi oskas öelda, et see pidavat olema kuskil New Yorgis või selle lähistel. Ma pole kindel, kas see ka tõsi võib olla."

Murdsin alles pead selle üle, mis Nathanieliga lahti võiks olla – ja miks mina sellega seotud olen, sest ma teadsin, et olen –, kui üks mõte mulle pähe kerkis. Tegin mõttes märkuse, et hiljem Paulaga räägiksin.

Seniks aga otsustasin vaadata, kas äkki on võimalik siit midagi enamat kätte saada. "Paula sõnul teatakse üldse temast vähe ja needki pidavat enamuselt kuulujutud olema." Vaatasin Cindy't küsivalt.

"Nii see on," ütles ta, toetudes küünarnukkidega lauale, mängides juuksesalguga oma sõrmede vahel. "Juba kui ta Treewelli tuli, peeti teda tegelikult imelikuks, sest ta... ma ei teagi... ta oli enamuse ajast nagu masenduses ega soovinud rääkida kellegagi rokem kui vaja. Nüüdseks on kõik juba aru saanud, et tema on parem nendest nii-öelda märkamatute ja nohikute seisustest välja jätta. Norida temaga juba ei tasu. Kedagi taga nutvat ta just enam ei paista, suhtlemine pole ikka veel tema parim omadus. Aga kuulujutud jäid."

"Ta nuttis siis kedagi taga?"

Cindy raputas pead. "Seda ma tõesti ei tea. Nii vaid pakuti. See on tõenäoliselt viimane asi, millest ta teistele räägib, mis see siis ka poleks."

"Aga ta pole halb inimene," lisas Artur. "Nooremate klasside lapsedki on sellest aru saanud. Ükskord nägin ma, kuidas kolmanda klassi tüdruk jooksuga sööklas tema lauani jooksis. Hetk hiljem saabus kaks sama vanust poissi, sikutasid tüdrukut patsidest ja hüüdsid nimesid." Artur vangutas pead. "Ma poleks tahtnud olla nende kahe nahas."

Kergitasin kulmu. "Mis juhtus?"

"Tüdruk nägi võimalust ja rääkis ära kõik, mida need kiusajad talle kunagi teinud. Nathaniel vedas kaks poissi isiklikult direktori kabinetti. Veelgi vägevam on see, et direktor lausa võttis Nathanieli kuulda, et tuleb anda karistus. Õpetajad parema meelega laseksid asjadel lihtsalt juhtuda, teeseldes, et kõik on hästi. Minu teada said nad käskkirjad, muidu poleks midagi."

"Ma mäletan seda päeva," naeris Paula. "Vot see oli vaatepilt, mida Treewellis varem poldud nähtud – keegi võõra eest välja astumas. Need kaks poissi olid pärast häbist lausa punased."

"Ja siis veel see, kuidas ta ujulas ühe seitsmenda klassi tüdruku elu päästis."

"Muidugi!" Paula vehkis käega, nagu tunneks end rumalalt, et ise unustanud oli. "Sellest räägiti linnas kuid."

"Tegelikult veel siiani," lisas Cindy vahele.

"Päästis elu?" Vaatasin neid kohati üllatunult. "Mis siis tol korral juhtus?"

"Tüdruku jalg jäi vist vee all basseini seina ja redeli vahele kinni," seletas Paula. "Igatahes oli Nathaniel esimene, kes midagi märkas. Neil oli parasjagu kehaline. Ta sukeldus ja tõi tüdruku välja. Tegi isegi kunstlikku hingamist. Hiljem kutsuti kohale kiirabi."

Kellegi elu päästmine on midagi suurt, ent siiski ei suutnud ma seletada seda isiklikku soojust, mida see teave minus esile tõi. Et ta on kedagi aidanud, see tegi mind... peaaegu uhkeks tema üle. Aga nende juttude järgi oli raske uskuda, et ta samas ka sedavõrd ülbe võis olla. Või oli asi ainult minus? Proovisin mõelda tagasi kordadele, kui temale lähemal olin seisnud. Lugeda teiste tundeid ja meeleolusid pole kunagi minule raskusi valmistanud. Aga miks ma siis alati neil kordadel justkui unustan iga oma üleliigse ande, mis mind teistest inimestest nii erinevaks teevad? Ma ju kunagi päriselt ei unustanud asju. Miks siis nüüd? Miks temaga?

"Sellest juhtumist räägiti isegi kohalikus ajalehes," kostis Artur, jätkates meie vestlust. Tulin oma mõtetest tagasi ja pöördusin Cindy poole.

"Kas oleks võimalik, mingilgi moel, et keegi Nathanieliga räägiks?"

Tüdruku silmad muutusid kohe kahtlustavaks. "Mida sa silmas pead?"

Kehitasin üht õlga. "Mõtlesin, et äkki oleks võimalik kuidagi panna teda mainima, mida ta minust arvab. Sest kui ma talle tõesti ei meeldi, tean, et sellel peab olema põhjus." Lootsin vaid, et selleks põhjuseks pole olnud minu tahtmine temaga vestlust arendada. Nii kinnine ta ka olla ei saa.

"Ma pole selles väga kindel," kostis Cindy aeglaselt, põrnitsedes lauda. "Ma pole temaga kunagi rääkinud. Ja ma pole ka kunagi plaaninud selle proovimist.

Tajusin – just nii, nagu ma Nathanieli ei tajunud – kuidas ta valmistus end sellest ülesandest väja vingerdama. Ohkasin ning lõin käega. "See on vist liiga võimatu missioon, mis?" Lisasin ka vildaka naeratuse, juhuks, kui nad võisid arvata, et see mulle pettumuse valmistas.

"Kuid mis puutub veel Nathanieli, siis ühte kuulsin ma täna hommikul," ütles Cindy, ning ma pöörasin oma tähelepanu uuele teemale. "Räägiti, et Nathaniel oli nõustunud sellel nädalavahetusel toimvale Amber Jeffrey peole minema. Keegi poleks osanud seda oodata."

Otsekoheselt meenus mulle esmaspäev, kui esimest korda siin koolis olin. Keegi punapea Amber oli minulegi suulise kutse edasi andnud.

Just nagu lugedes taaskord minu mõtteid, ütles Cindy: "Suur hulk rahvast tuleb sinna igal aastal kokku. Mõnikord kutsutakse ka antud aasta uusi õpilasi, et näha, mis puust nad tehtud on."

"Amber kutsus Angeli," lausus Paula minu eest.

Kui lühemale tüdrukule otsa vaatasin, nägin tema näost, tema meeleolu uurimatagi, mida ta mõtles. Olin küll väitnud, et ei taha peole minna. Aga ma polnud ju päriselt keeldunud. Nad olid andnud mulle aega järele mõelda.

"Kui Nate'i kohta rohkem teada saada tahad, siis soovitaksingi pigem proovida tema endaga rääkida. Võib-olla ta viimaks ka avaneb," lausus Cindy. Kuid mina selles kahtlesin. "Ja kui sind kutsuti, Angel, siis ütleksin, et mine. Siin koolis on Amberi pidudel suurem tähtsus kui võib arvata."

Pidu. Mida tehakse pidudel? See teema oli mulle täiesti võõras, ning ma tõesti oleksin sellel võimalusel minna lasknud. Nüüd aga leidsin end tõepoolest seda kaalumas. Mitte peo enda, vaid Nathanieli pärast.

Kuigi mul polnud aimugi, kas temaga rääkimisel siin koolis või kuskil peol oleks ka vahet.

_____________

Mul oleks huvitav kuulata teie arvamusi, mis siin loos toimumas on. Kes on Nathaniel? Kes on Angel? Mis arvate? :)

Ja kui minu kirjutis teile meeldib, võite ju alati Vote panna. Ma ei imesta, kui paljud selle vahele jätavad, aga oleks hea teada, kes ja kui paljud minu juttu loevad ;D