Kõrval on hea laul :) Üks mu uusimatest lemmikutest. Lihtsalt video alguses on kuskil minutijagu sissejuhatust, aga see ei häiri :p

___________

Koolimaja kõrval, väikese varikatuse all, kus madal trepp väljast maja keldrikorrusele viis, istusin jahedal kivist poolseinal ning silmitsesin suviselt helesinist taevast, kus vaid paar lumivalget pilvetupsu lõuna poole liuglesid. Kui õhk oleks ka suviselt soojem, võinuks arvata, et ma seal päikest võtsin, kuigi kiired varikatuse all vaid poolenisti minu peale paistsid. Nõjatudes taha oma väljasirutatud kätele, mis koos katusejoonega jooksvale poolseinale toetatud, oli minu pea langetatud kuklasse.

Ma tõepoolest nautisin ilma ega hoolinud minu suunda heidetavatest pilkudest, kuigi oli ka põhjust, miks nad vaatasid. See polnud keskpäev. Päike oli siiski võrdlemisi madalal ning oma õhukeses särgis siin jaheda õhu käes viibides polnud mul isegi kananahka. Kell oli ligikaudu veerand enne kaheksat hommikul ja õpilased kiirustasid sisse, et klassis vajuda toolile ja nägu vastu lauda suruda, lootuses enne õpetaja saabumist veel mõne minuti magada.

Aga mina ei olnud unine. Kunagi ei olnud. Kuulasin oma ees laiuvale parkimisplatsile saabuvate sõiduvahendite mootorimürinaid, heites pilgu igale autole, mis sisse keeras. Paula ja Artur teadsid öelda, et Nathaniel alati valge Mercedesega sõidab, niisiis seda ma siin ootasingi. Alati, kui midagi valget parklasse jõudis, puurisin pilguga läbi klaasi, ent Nathanieli polnud ma siiani näinud.

Kahjuks ei teadnud ma ka sugugi, kui hilja või vara on tal kombeks kohale ilmuda. Teadsin vaid seda, et praeguseni teda veel koolis ei olnud.

Esimeseks plaaniks olin arvanud, et käigu pealt oma edasised teod kindlaks teen. Kohe siis, kui ta välja ilmub. Ent nüüd, olles oodanud poole kaheksast saadik, oli mul olnud aega mõelda. Olin tahtnud proovida temaga veelkord juttu teha, kasvõi ilmastki, kui vaja. Samas teadsin, et täna teine tund, geograafia, meil ühine on. Küllap on ka siis aega. Praegu võiks ju lihtsalt teha kindlaks, millist Mercedest ta täpsemalt omab, juhuks kui see teadmine hiljemalt kasuks võib tulla.

See oli väga veider, mõtlesin, kuidas ta eelmisel päeval kehalise tunnis reageerinud oli. Ning see suuresti kasvatas minu huvi tolle poisi vastu, taolisel määral, et ma isegi enam väga ei mõistnud, miks see nii tähtis on.

Minutid möödusid ja ikka ei midagi. Minu tähelepanu püüdis varsti hoopiski koolimaja taga toimuv, kuigi ma polnud kindel, mis seal oli. Need, kes sealt tulid, heitsid millegi suunas oma tagasihoidlikke pilke, vaatasid siis maha ja kiirendasid sammu. See tekitas minus imelikku eelaimdust, mille peale end oma vaatepunktist maha libistasin, keskendudes teravama kuulmisega hoopiski sellele nii-öelda sündmuspaigale.

Ei olnud raske tuvastada sealt kostuvaid hääli. Ning ma polnud põrmugi rahul, kui leidsin juba tuttava poistekamba jutu ja naeru keskelt Paula tasase anumise. Kõik Nathanieliga seonduv oli unustatud hetkega, kui suuna ümber maja võtsin. Ja seal nad olid, sama punt, keda olin kohanud oma esimesel koolipäeval, pluss mõni keda ma nii hästi ei teadnud. Keegi kuldkiharake, keda teised nimetasid Robertiks, hoidis Arturi mõlemaid randmeid oma raudses haardes, seistes ise nõrgema poisi seljataga. Ta tõmbas tema käsi jõuliselt aina kõrgemale, sundides Arturit niiviisi näoga maapinnale lähemale kummarduma. Rabelemisest polnud siin mingit kasu. Arturi khaki värvi seljakott oli lahtisena liivasele maapinnale kukkunud ja asjad sealt välja pudenenud, nende hulgas paberkotti pakitud võileivad ja ruubikukuubik, kus esimesest vaid tallatud pudi ja teisest värvilised ning üksteisest eraldatud tükid alles olid, mööda maapinda kõik laiali lennanud. Poisid seisid seal ümber, naerdes, samas kui Carl kulunud punaste kaantega vihikut käes hoidis, sealt minule tundmatuid värsse suurejooneliselt ette lugedes. Keegi ei pööranud tähelepanu Paulale, kes meeleheitlikult ringi vaatas, kiusajaid anus ja hirmunud ilmel oma venda silmas, kuid julgemata lähemale astuda.

Mind märgates ilmus tüdruku ilmesse väheke kergendust. Ta hüüdis valjult minu nime, justkui kartes, et kõnnin minema nagu ülejäänud koolikaaslased, teeseldes, et pole midagi näinud, sest niiviisi pole sa ju ka kuidagi seotud. Mul polnud aga plaaniski põgeneda. Kindla sammuga astusin otse kamba ette, käed vaheliti, pilk tõsine.

Nad ei paistnud minu lähenemist märkavat enne, kui paar sõna laususin.

"Laske ta lahti." See polnud palve, vaid käsk, ent kuigi see pani poisid hetkeks üllatuma, kui nad pilgu minule tõstsid, ei võtnud nad seda kuulda. Carl katkestas lugemise, silmas mind momendiks, enne kui tema ilmesse kerkis põlastav irve. Ta oli juba suud avamas, aga ma ei lasknud tal rääkida.

"Mul pole soovi venitada ja vaadata, kuidas te teise lapse kiusamisega oma haavu üritate lappida. Laske Artur lahti."

Nüüd oli Marcus see, kes rääkida tahtis. Ta tõi kuuldavale pooliku turtsatuse, vaatas taha teiste otsa, siis tagasi minu poole, nagu polekski kohe kindel, mida kosta.

"Nonoh, mis ütleja sina meil oled, plikatirts." Ta naeratas laialt ja tobedalt. "Mis kuradi haavad? Kes neist nohikutest ikka hoolib? Ja mina juba lootsin, et selle iluduse taga on midagi enamat, kui järjekordselt üks nende seast."

Ohkasin tasaselt, proovides läbi mõelda, milline oleks kõige õigem viis selle olukorraga tegelemiseks. Avastasin aga, et mind ei huvitanudki. Nad olid minu sõbra kallal.

Rääkides jäi minu toon täiesti vaoshoituks, ent nõudlikkus ei kadunud. "Mul pole põrmugi huvi selle vastu, kuhu gruppi te mind tembeldate," alustasin tasaselt, "ja oleks Arturi asemel kasvõi minule täiesti võõras, kasvõi üks teist, ma ei salli näha väärkohtlemist."

"Jah?" naeris ta, astudes sammu lähemale. "Mis siis saab, räägid õpetajale?"

Ka teised naersid, ent Artur lasti lahti. Koheselt koperdas ta paar sammu Robertist eemale, vaid selleks, et vastutulevalt poisilt tõugata saada. Justkui teeseldes, et seda ei juhtunud, kummardus Artur maha oma asjade kohale, et välja lennanud esemed kotti tagasi toppida. Teistele vaatamata astusin tema juurde ja proovisin aidata. Poiss ei vaadanud mulle otsagi, tema pilk oli kui sunnitud maha kuivale pinnasele, kus tema nüüd liivased asjad lebasid. Ma ei saanud teda süüdistada – tajusin Arturi hirmu õhus. Võib-olla tundis ta ka häbi ning väldiks silmsidet igaühega.

Keegi lõi jalaga üht lahtistest ruubikukuubiku tükkidest just siis, kui Artur käe selle poole sirutas. Ta pigistas huuled kriipsuks kokku, enne kui rutakalt ja kohati värisevate jalgadega end püsti tõukas, et sõnatult sellele järele minna.

"Kui seda veel juhtub," laususin, end sirgu ajades, "kui te veel Paula, Arturi või kellegi teise endast nõrgema kallal nokkida tahate, siis, ei, ma ei räägi õpetajale, kuni pole kindlaks teinud, et olete võimelised end muutma. Aga ise võtan küll midagi ette." Pöördusin Marcusele otse silma vaatama, teades, et tema oli nende kõigi pea. "Selles võite kindel olla."

"Või nii?" Ta astus lausa minu ette, pilgus lõbustatust. Marcus oli minust vaevu vähem kui peajagu pikem, tal oli tugev kehaehitus ning käsi rinnale vaheliti asetades demonstreeris teadlikult lihaseid oma paljastel käsivartel. Need ei avaldanud mulle muljet. "Ma ei löö tüdrukut," lisas ta veel, pakkudes, et just see mul mõttes oli.

"Ah et naisõiguslased meil väljas," kostsin ise, katkestamata silmsidet. Seistes minust vaid tollide kaugusel, ma teadsin, et just seda ta ootabki, või tahab, et taganeksin. "Kuidas teeb sind paremaks poiste kallal olemine, aga tüdrukule haiget tegemine halvemaks? Ja mis oli see, mida paar päeva tagasi Paulale tegid? Oli asi teistes, et nemad töö sinu eest tegid? On vahet, kas pannaks mängu rusikad, oma toores jõud või võetakse teiste asju?"

"Mis kõnepidaja!" kostis Steve naljatades, ent samas mingil määral rahutult, kes, nagu kõik teisedki, kõike pealt oli kuulanud. "Võta rahulikult, meil pole vaja filosoofi."

"Angeline, lähme," kostus Paula tasane palve. Artur oli temaga juba ühinenud, meist natuke maad eemal. Nad mõlemad tahtsid siit kiirelt jalga lasta, ma tajusin seda. Nad olid harjunud pigem kannatama ja siis põgenema, mitte vastu hakkama. Viimane oli kindlasti õige, kui sõnadega mängida ei oska. Tundub loogiline, et tuleb hakata vastu, ent minu mõistus ütles, et suure tõenäosusega viib see sind vaid suurematesse probleemidesse. Artur ja Paula ei saaks isegi kahekesi neist mingil võimalusel jagu. Ent see ei tähendanud, et asi tuleb jätta nii nagu see on.

"Mida sa kavatsed teha, ah?" Marcuse silmis oli alles see sama lõbustatus. "Näitaksid meile oma armeed?"

Jälgisin teda hetke vaikides, otsustades vaid napilt nende kasuks ning pöörates Marcusele selja. Siiski lisasin enne lahkumist: "Ärge arvake, et ma teen nalja. Järgmisel korral ei mõtle ma asju üle."

Nähes mind nende poole tulemas, kerkis Paula ilmesse kergendus. See kestis aga vaid hetke, sest siis tema silmad avardusid, vaadates millelegi minu taga. Tajusin ka ise kiiret lähenemist ning vaid selge mõtlemine hoidis mind selles reaalsuses, mida tundsid need inimesed. Seepärast ei teinudki ma kohe midagi, kui keegi minu õlgadest haaras, mind järsult ümber pööras ja juba järgmisel hetkel seljaga vastu seina surus. See oli Glen, too pikk ja kiitsuke tedretähnidega poiss. Nagu iseenesest, kaitsereflektina korjasin teadmisi tema tõelise iseloomu ja eesmärkide kohta, imesin need õhust meie ümber ja tema puudutusest. Lai irvitus tema näol andis kõigele kinnitust. Aga enne kui ta end piisavalt lähedale kallutada jõudis, olin haaranud tema õlavartest ja keeranud meid uuesti ringi sellise hooga, et kõik vaid pool sekundit tundus kestvat. Vali ragin ja klirin täitis õhu meie ümber, andes maad süngele vaikusele. Siis, aeglaselt, lasin Glenist lahti, kes hambaid kokku surudes oma jalgel tuikus, enne kui poolküürakil ja seina najal kõikudes pidama jäi. Läks hetk, enne kui keegi ta sõpradest temale appi sööstis. Pöörasin alles nüüd suuremat tähelepanu asjaolule, et koolimajatagust seina katsid madalal asuvad väikesed aknaruudud, mis valgust söökla tagaruumile näitasid. Paar või rohkem tädisid heledates kokavormides vaatasid ehmunud silmil purunenud akna ja kildude, siis meie poole. Killud polnud verised, niipalju kui mina nägin, ent Gleni õhukese särgi seljal turritasid niidid välja seal, kus lõige õrnem olnud ning pluusi päris ei rebinud. Oli raske öelda, kas poiss oli suuremas ehmatuses saadud paugust või oli klaas tõepoolest tõsiseid kahjustusi teinud.

"Mida kuradit!" hüüatati viimaks. Steve lasi Glenil toetuda oma õlale, kes nüüd vargsi minu poole vaatas, silmad suured ja pilgus segadus ning tasapisi kasvav viha.

"See oli ainult naljaga mõeldud, friik!" karjus Carl lähemale astudes, aga hoides mingit distantsi, nagu kujutaksin temale samasugust ohtu. Ma ei mõelnud sõimamisele – heitsin pilgu Paula ja Arturi poole, tundes natuke muret, ega ma liiga palju endast välja ei andnud. Võimalik, et läksin liiga kaugele, ja Paco oli täpselt öelnud, et minu ebatavalisusest ei tohi keegi aimu saada.

Noil kahel olid samuti suured silmad, ka Artur vaatas nüüd. Tundsin aga tohutut kergendust, kui poolik muie Paula suunurka kerkis. Muidugi olid nad mures, et ega asi liiga hullusti läinud, ent neil oli hea meel, et keegi poistele koha kätte oli näidanud.

"Kuidas pagan sa ta klaasist läbi lõid?" hüüatas nüüd keegi, uurides teravaservalist pragunenud auku lähemalt.

Aga aega meie omavaheliseks õiendamiseks pikemalt ei olnudki. Paar õpetajat ilmus pooljooksul ümber koolimaja nurga, nägudel ehmatus ja pahameel, teravad pilgud otsimas süüdlast.

* * *

Külg külje kõrval koolidirektoriga, kõndisin tühjas koridoris geograafia klassi suunas. Vaid suletud uste tagant oli kosta paar summutatud sõna õpetajatelt või õpilastelt, kel tund juba käis. Sama oleks ka minuga, kui vestlus liiga paljude inimestega liiga kitsas kabinetis nii pikaks poleks veninud. Ka Glen oli vahepeal kooliarsti juurest saabunud, seljal vaid mõned roosakad marrastused. See oli pigem ehmatus, mis teda tabanud oli, sest nüüd oli mul olnud aega järele mõelda, et tõesti liiga suurt jõudu kasutanud olin. Vaid tema oli tajunud selle tõelist ulatust, ent ei teadnud, kuidas sellest rääkida, kui ta seda üldse teebki. Direktor härra Brown oli koheselt asja kallale asunud, kõigile paberi kätte andnud ja meid intsidendist oma versiooni kirjutama pannud, enne kui keegi omavahel läbirääkimisi ja kokkuleppeid jõuab teha. Me kõik, kogu Marcuse kamp, Paula, Artur ja mina, olime seal. Ning nüüd oli kell juba nii kaugel, et esimene tund ammu läbi ja teise kümmekond minutit hilineda sai. Too oli üks kahest tunnist, mis meil Nathanieliga terve nädala jooksul ühine. Kümme minutit sellest oli lihtsalt raisku läinud.

Direktor saatis ainukesena mind, ei kedagi teist. Kas see oli siis seetõttu, et mina pealtnäha see suurim süüdlane olin, seda ma ei teadnud. Härra Brown avas geograafia klassi ukse, lasi mind sisse, noogutas justkui vabandavalt tunni segamise pärast ja viipas õpetajale, et temaga rääkida. Kõik silmapaarid ruumis kerkisid minule, siis direktorile, mõned veel minule tagasi, kui otsisin kohta kus istet võtta. Minu meelel oli aga siiani alles huvi Nathanieli vastu ning silmanurgast heitsin temalegi pilgu, kuna olin ta asukoha tabanud juba kohe klassi sisse astudes, seal keskmises pingireas, eelviimase laua taga. Ta istus üksinda, pea toetatud rusikale, näol väsinud ja igavlev pilk. Minu ilmudes aga tekkis sinna nagu mingisugune ärevus. Pliiats, millega ta sõrmede vahel mänginud oli, peatus äkitselt ning ta ei varjanudki, kuidas tema silmad otse minule kinnitusid. Võtsin seda kui mingisugust märki, kuigi teadmata veel, millist.

Klassis oli vaid kaks täiesti tühjaks jäänud lauda. Mõni õpilane istus üksina, suurem osa aga paaris. Kokkuvõttes oli kohti küll. Tegin otsuse kiirelt ning astusin aknapoolse rea juurde, eelviimase lauani, ehk siis selleni, mis Nathanieli kõrval. Tema poole vaatamatagi tundsin, kuidas ta mind oma silmadega saatis, aga kohe kui istet olin võtnud ja Nathanielile oma pilgu vastu heita jõudnud, pööras ta pea jällegi tahvli suunas, ja mulle tundus, nagu vajuks ta kahekordse väsimusega oma kohal tagasi.

Peamiselt vaid esimesed read kuulsid, kuidas direktor minu puudumist põhjendas ja minule kui 'väikese intsidendi põhjustajale' vihjas, ja ma hakkasin mõtlema, kui kaua läheb, kuni jutt kogu kooli peal laiali levinud. Samas oli mul ka veider tunne, et Nathaniel sama teraselt kuulis, mis direktoril minust rääkida.

Geograafiatunni kestes tekkis rohkem aega Nathanieli terasemalt vaadelda ja selle üle mõelda, kuna tema enam kordagi pilku siia ei heitnud ning pea käele toetades koguni oma näo enamuselt minu eest varjas. Tema olekust oli aga raske lugeda tema mõtteid. Nii nagu klassi astudeski nägin, nii oli ta ka nüüd, keerutades sõrmede vahel pliiatsit ja jälgides oma tegevust ise tühjade silmadega. Praktiliselt mitte kordagi polnud ta tunnile tähelepanu pööranud ning õpetaja ei kavatsenud seda ka märgata. Kui aga keegi teine liiga pikalt aknast välja juhtus vaatama või oma mulli eksis, hüüatas õpetaja lapse nime nii, et too ehmatusest lausa hüppas. Nii pidin minagi oma jälgimismissiooni rohkem varjama ja õpetaja juttu seda ise kuulamata oma ajju salvestama, et asju uuesti üle korrata, kui ta minult midagi küsima juhtus. Välja arvatud juhul, kui ta jälle mind mujale vaatamas tabas ning ootamatult mingisuguse Ida- või Lõuna-Euroopa riigi pealinna küsis, mille vastus, nagu näis, igale teisele klassis viibijale nii elementaarne oli. Siis jooksis mu pea tühjaks ja võin vanduda, et kuulsin Nathanieli vaikselt ja pilkavalt omaette muhelemas. Endalegi arusaamatutel põhjustel tundsin sel hetkel sees väikest pistetust, nagu too tasane naer minu üle oleks tegelikult sügavam solvang.

Minutijagu enne kella helinat nägin, kuidas Nathaniel asjad kotti lükkas ning peaaegu sekundi täpsusega, kui kell helises, oli ta oma kohalt püsti. Vastupidiselt olukordadele minu enamikes tundides, kus vahetunni kellaga pingiridade vahed koheselt ummistunud olid, lasti siin Nathaniel sirgelt läbi, alles siis tõusid teised. Seetõttu pidin kiirustama, et talle järele jõuda, enne kui ta äkki kaduda jõuab. Sest isegi kui tal oleks põhjus minust eemale hoidmiseks, isegi kui ma ei meeldi talle üldse, ei tea ma kedagi teist, kes minus uusi emotsioone nii tugevalt välja võiks tuua. Ehk just seetõttu ei lasknudki ma asjal minna.

____

Loo sissejuhatuses seda öeldud pole, aga tegelikult ongi minu plaan siia juttu sisse tuua ka koolikiusamise teemat. Idee "Eksinud" kirjutamiseks tuligi ühest muusikavideost kooikiusamisest, mille peale ammu ammu sattusin. Olen proovinud seda taas leida, aga tulutult. Kogu loo mõte oli esialgu kaugeltki teistsugune, Nathanieli tegelaskuju puudus täielikult. Ajapikku muutus paljut, aga olen sisse püüdnud jätta ka originaali.

Ise olen täielik koolikiusamise ja isegi kõige väiksema narritamise vastane, andes Angelinele iseloomujooni ja veetenurki oma enda vaadete järgi. Ma pole sellest varem rääkinud, ja isegi kui te sellele suuremat tähelepanu ei pööra, tahaksin öelda üht. Kui juhtute kellegi üle naerma, märkust tegema või pilkama, kasvõi seetõttugi, et teised sinu sõprusringist seda teevad, on selle pisemagi sõna tagajärg suurem kui võite arvata. See võib olla nali teiste jaoks, arvatakse, et igaüks kannatab ära ja läheb eluga edasi. See pole nii. Ma pole ise suurema koolikiusamise ohver, aga on asju, mida olen pidanud taluma. Pisiasjad. Aga inimesed pole kaugeltki ühesugused. Ma ei hooli, kui keegi minu aadressil alusetuid sõimusõnu ütleb, hinge läheb hoopiski, kui sind ei aktsepteerita. Ja need pisikesed sõnad ja intsidendid kogunevad ajapikku millekski palju suuremaks ja eluteed muutvaks. Tulemus on, et kardan seltskondi, kuigi vihkan üksindust. Inimestega rääkimine muutub raskemaks, ei taha enam väga nendega koos ja isegi läheduses olla, ei suuda sõpru võita kui just ei juhtu imet, ja mõtlen iga päev, miks ei võiks mina inimeste keskel valjult rääkida ja naerda, nii et nad kuulavad ja tahavad minuga aega veeta.

See on vaid üks näide. Inimesed on erinevad ja võimatu on emotsioone sõnadesse panna, mistõttu me ei mõistagi, kui pole ise kogenud. Sa ei märka, kui see kellegagi juba juhtunud on. Neid pilgates põhjustad vaid valu, mis võib olla suuremgi, kui kätega kallale minemine.

Ei saa kedagi sundida sõbrustama inimestega, kellega nad olla ei taha. Aga jätke meelde, et see ei takista teil säilitada tolerantsust nende suhtes.

Iga teo ja iseloomujoone taga on põhjus.