"Võib-olla oleksid sa kohe pidanud seda proovima," rääkis Paula, kui ta kaks-astet-korraga trepist üles tatsas, minu poole vaatamatagi. "Kuidas me juba alguses selle peale ei tulnud?"

Mul olid tunnid äsja lõppenud ning suundusin Paulaga teisele korrusele, et ta näitaks mulle ette kooli raamatukogu asukoha. Seal pidavat olema ka arvutid, mida õpilased vahetevahel kasutada võisid. Arvutitega olin iseenesest kokku puutunud vähe. Kui Daniela ühte mulle kodus näitas, polnud ma esialgu üldse taibanud, mille jaoks see olla võiks, rääkimata oskusest seda kasutada. Seetõttu oli mul pigem hea meel, et Paulal polnud aega minuga jääda, vaid pidi hoopis bussi peale kiirustama. Tema teadis ainult nii palju, et kavatsesin Nathanieli nime 'googeldada' – tänu taevale, et Daniela seda mõistet mulle seletanud oli. Aga mine sa tea, kuidas mul asjad välja kukuvad. Seepärast olekski mul parem kõik üksinda läbi ajada.

Kui kahest suurest mattklaasiga uksest sisse astusime, paistis atmosfäär peaaegu täielikult muutuvat. Koridorides lakkamatult kõlavast jutusuminast sai rahustav vaikus ning minu sõõrmeisse kandus kuiv vanade raamatute lõhn. Ruum koosnes heledatest pruunikatest toonidest, seinte ääres olid suured potid erkroheliste taimedega ning avaratest akendest pääses sisse meeldivat päikesevalgust. Pikad kõrged raamaturiiulid ulatusid kaugele ruumi lõppu välja ning ma ei tajunud siin palju inimesi. Üks vanem naisterahvas istus kohe vasemat kätt suure kumera laua taga, paar õpilast oli varjunud ruumi tagaotsa, tõenäoliselt tegelemas koolitöödega.

Paula tervitas naisterahvast eeslauas, kel paistis olevat liiga palju tegemist, et midagi vastata. Sammusin tüdruku järel mööda ruumi vasakpoolset seina raamatukogu kaugema otsa suunas, kus asus väike süvis, ülejäänud raamatukogust eraldatud paik. Ja seal seisidki mõned lauad vana väljanägemisega arvutitega, mille hiiglaslikud kuvarid paistsid mulle lausa naeruväärsetena.

"Kooli raamatukogu on lahti poole viieni," ütles Paula, vaadates oma mobiililt kella. "Nii et aega sul on."

"Tänan, Paula, tõesti." Libistasin end toolile ühe masina taga. "Ma poleks osanud siit koolist abivalmimat sõpra leidagi."

Sellest lausest piisas, et Paula silmadesse sära tuua. Esialgu ta nagu ei osanudki midagi öelda. Ma ei imestanud selle üle – teadsin juba, et peale oma venna polnud Paulal siin koolis kedagi. Enne kui mina tulin. Ta lihtsalt polnud veel harjunud.

"Pole midagi," kostis ta viimaks, lõi pilgu maha ning püüdis tasapisi venivat naeratust maha suruda. "Võin iga kell aidata... Aga praegu peaksin minema."

Noogutasin ja naeratasin ka ise. "Homme siis näeme." Ja kui Paula samaga vastanud oli, pöörasin tähelepanu kompuutrile.

Vajutasin sisselülitusnuppu ning jäin ootama. Ootasin ja ootasin, ning taipasin viimaks, et arvuti lihtsalt liiga aeglane. Surusin ohke alla, silmitsedes masinaid kõrvallaudadel. Need ei paistnud aga just eriti palju lubavamad kui see siin. Niisiis, kuna keegi ei vaadanud, läksin lühemat teed pidi. Ma ei saagi täpselt öelda, kuidas see käis. Oli vaja vaid pelgalt sellele mõelda ning masin hakkas ühtlaselt ja sügavatooniliselt undama, ekraanil vilksusid erinevad pildid ja värvid nagu oleks see kuidagi kiirenduse peale lülitatud. Ja siis, vaevu paar sekundit hiljem, seisis mul ees Mozilla avaleht.

Naeratasin endamisi, ent vaid hetkeks. Minu nägu tõsines tasapisi, kui sõrmedega kiirelt klaviatuuril toksisin, sisestades Googlesse 'Nathaniel Templeton'.

Juba üsna pea tuli aga välja, et sellel poisil pole isegi Facebooki. Ta elab koopas, ütleks Lisette, kui ta siin oleks.

Ent minu jaoks oli asi naljast kaugel. Sest Facebooki-puudus polnud ainus tühi lünk, nagu juba varsti aru võisin saada. Mida enam sellele mõtlesin, seda veidram see tundus. Ei midagi, tõesti peaaegu mitte väiksematki mainimist kõige väiksemaski kirjas. Või kui ka oli mainitud, oli see nimekiri meie kooli õpilastest mõnel üritusel näiteks, ei midagi enamat. Ei mingit informatsiooni varasemast koolist. Kergitasin kulmu, proovides katseks enda nimega. 'Angeline Casler' tippisin otsingusse.

Treewelli Keskkool

10. klass, Angeline Casler, ...

Treewelli Kohalik Ajaleht

...tuvastamata tüdruk sai seniks nimeks Angeline Casler. Siiani aga pole teada tema päritolu...

Nädala Tähtsamad

...Angeline Casleri hooldusõiguse sai vanem meesterahvas, kes tüdruku leidnud oli. Samas majas elab ka mehe kaks lapselast...

Ja need polnud ainsad. Kohe kindlasti aga pole see Angeline Casler, just nimelt selle nimega tüdruk, eksisteeriud kauem kui Nathaniel Templeton. Siis miks pole tema nimega rohkem viiteid? Kas isegi ujulas kaasõpilase elu päästmine pole piisavalt märkimisväärne, et seda kirja panna, või polegi Google nii täiuslik?

Siiki oli raske kahelda asjaolus, et midagi väga valesti oli. Vahtisin mõne hetke ekraani, püüdes mõelda, kuigi ma juba teadsin, mida teha. Arvuti alustas järjekordselt oma madalahäälset undamist, aknad avanesid ning sulgusid nii kiiresti, et vaid vilkumist oli näha. Ja mina ootasin. Ootasin seni, kuni taipasin, ja asja lõpetasin.

Ning see, mis mulle sedasi ootamatult kohale oli jõudnud, ei olnud midagi, mille ise oma peaga välja olin mõelnud. Vastuse olin saanud siit samast internetist. Nimelt, ma ei leidnud Nathanieli nime, sest seda lihtslt ei olnud. Kõik oli kustutatud, blokeeritud või mainimata jäetud. Just nii.

Ning mina vaid istusin seal, teadmata enam mida teha või mõelda. Üks asi oli, kas Nathaniel ja mina oleme kuidagi seotud. Hoopiski teine oli see, mille sisse just praegu koperdanud olin. Aga mida see tähendas? Et Nathaniel on käinud nime muutmas? Või et ta on segatud kuhugi suurde, salajasse organisatsiooni? Sellisesse, mis kustutab ja blokeerib tervest veebist kõik andmed isiku kohta nii põhjalikult, et isegi mina neid tabada ei suuda? Ausalt öeldes ei tahtnud ma väga uskuda, et asi minus oli. Tegelikult ma isegi teadsin, et oleksin pidanud andmete leidmiseks suuteline olema. Sest ma võisin küll teadmistelt olla natuke maas oma eakaaslastest, ent see siin lihtsalt ei olnud võimalik.

Olin just kaalumas, kas peaksin otsingu arvutis jätma, kui ma siit niikuinii midagi ei saa, ja toetasin lauba raske ohkega rusikale. Enne aga, kui aknad arvutis sulgeda jõudsin, sundis ootamatu piuksatus minu keha paigale tõmbuma. Aeglaselt, kulm kipra tõmbumas, tõstsin käe, et oma oimukohta hõõruda. Võisin vanduda, et see piiksatus just praegu kõlas minu enda pea seest. Võisin isegi tunda särinataolist kihelust kuskil sügaval.

Kuigi see tekitas minus väheke segadust, ei saanud ma asja üle kaua mõtiskleda. Midagi muud püüdis minu tähelepanu. Arvutiekraan. Leht, mis seal lahtisena seisis, ei olnud see, mis sinna viimati jäänud oli. See polnud isegi internetilehekülg. Kujundus polnud just suurem asi – mustal taustal seisid hallikad tabelid, millest kõiki sai veel omajagu allapoole kerida, ning lehe ülaosas olid väikeses violetses kirjas märksõnad, mis tõenäoliselt olid lingid järgmistele lehekülgedele.

Minu kulmukortsutus vaid süvenes ning aeglaselt, kõheldes sirutasin käe hiire järele. Leheküljel ei paistnud olevat pealkirja. Polnud ka midagi, mis kohe pealevaadates minu pilku oleks püüdnud. Kas mina olin selle avanud? mõtlesin, uurides asja lähemalt. Kes siis veel?

Oli vaid üks võimalus teada saada, kas see mind ka kuidagi aidata võis. Tuli otsida Nathaniel Templetoni.

See kestis vaid hetke ning ma tundsin, kuidas oma istmel pingule tõmbusin. Tabelina ilmusid ette nimed.

Randall Templeton

Nathaniel Templeton

Mariss Templeton

Adrian Freeman

Johnathan White

See juba on midagi, mõtlesin. Kuigi mul polnud aimugi, mis 'see' täpselt on, või kuidas see siia sai, oli see esimene asi, mis võib-olla sai mind aidata. Kerisin natuke kõrgemale, kus märkasin mingisugust pealkirja või seletavat teksti.

Grupp 52, osakond 5

Grupp? Osakond? Ma ei saanud pihta.

Silmasin väikesi violetseid täpikesi, mis iga nime järel seisid. Hiire ühele neist viies nägin, et ka need olid lingid. Millegi tõttu aga tundsin end kuidagi kõhklevil, või isegi närvilisena, aga see polnud piisav, et mind taganema panna. Vajutasin täpikesele Nathanieli nime taga. Avanes järjekordne tumehall kast, mida täitis valges kirjas tekst. Taipasin peagi, et see oli väiksemat sorti ankeet, koos tema täisnime, sünnikuupäeva, mobiilinumbri, aadressi ja muuga. Lasin silmadel kõigel kiiresti üle minna, teheks kindlaks, et tõepoolest olin sattunud õige Nathanieli otsa. Ent mida kaugemale ma vaatasin, seda enam sattusin ma segadusse.

Osakond: 5 (Otsene uuring)

Oskused: masinsüdamete kokkupanek, paigaldamine; eluvormi analüüs; robootika; relvakäsitlus (omab relvaluba); võitluskunstid

Väljatoodud 'oskustele' sai ka klikata, et näha täpsustust, aga ma ei hakanud sellele aega kulutama.

Määratud valdkonnad: masinsüdamete ehitus, uurimine, uuendamine; loomkatsed

Kergitasin seda kõike vaadates kulmu. Eluvormi analüüs? Mida see üldse tähendas? Ja relvakäsitlus? Loomkatsed? Oleks see minu puhul võimalik, tunneksin ehk isegi hirmu selle ees, kuhu tõenäoliselt segatud olen. Peaksin ma nüüd veel kahtlema, et ka üks üleloomulike võimetega tüdruk taoliste asjadega kuidagiviisi seotud võib olla? Siiski ei teadnud ma veel kõige olulisemat – kuidas?

Mulle kerkis pähe ka üks teistsugune küsimus, mis tõsiselt järele mõtlema sundis. Nimelt, kas peaksin Nathanieliga sellest juttu tegema. Miski ütles, et parem oleks kõik teised asjast vähemalt praegu veel välja jätta – kui väga ma siis ka ei tahtnud Paco, Daniela ja Lisette eest asju varjata. Põhjus oli vaid selles, et ma ka ise ei teadnud, mis toimumas oli.

Enamus informatsiooni sellel leheküljel koosnes sõnadest, mida ma ei mõistnud, või ei saanud aru nende tähenduse kontekstist. Viimaks läksin tagasi sinna, kus olin viibinud varem – viiekümne teise grupi nimekirja juurde. Mõtisklesn asja üle hetkeks, enne kui Randall Templetonile vajutasin. Treewellis käivad kuulujutud olid piisavad, et äratada minus uudishimu mõne teise Nathanieliga seotud Templetoni vastu.

Seekordki kerkis mulle ette ankeet andmetega. Üsna pea oli ka kinnitatud minu peamine kahtlus – Randall oli Nathanieli isa. Seda tõestas spetsiaalne osa ankeedist – Lapsed: Nathaniel Templeton, Mariss Templeton. Nii et tal mitte ei olnud ainult isa, vaid ka õde.

Läksin veelkord tagasi, aga enne veel, kui Marissi nimele klikata jõudsin, kostus raamatukogu eesmise poole suunast vali vestlus, mida just sisse astunud noortepunt ei kavatsenud tõenäoliselt vaiksemaks keerata. Halvem oli aga see, et nad suundusid siia, arvutite poole. Hammustasin huulde, heites pilgu tagasi ekraanile. Ma ei saanud seda tööd teha, kui keegi teine asju pealt võib näha. Sellepärast, kuigi vastumeelselt, sulgesin kõik avatud leheküljed täpselt viimaseks hetkeks, kui õpilased minu vaatevälja ilmusid. Tõusin oma kohalt ega vaevunudki masinat välja lülitama, kui see nagunii kohe taas kasutusse läheb. Pealtnäha rahulikult, seest segaduses, arusaamatuses ning mida kõike veel, tõusin oma kohalt ja lahkusin.

Bussini oli mul veel veidi üle poole tunni. Läksin alla oma kapi juurde, kus kotis seisvad õpikud koduste tööde vastu vahetasin. Kordagi aga ei saanud ma oma mõtteist eemale neid uusi leide. Et siis Nathaniel on seotud kuhugi... Kuhu? Teadusteemalisse maa-alusesse organisatsiooni, kus ta tegeleb loomkatsetega? Ma ei saanud kindel olla isegi selles, et see seaduslik on.

Väga nõme oli ka, et unustasin uurida, kust see lehekülg pärit oli. Ükskõik mis nimi oleks võinud kasuks tulla.

Väljusin just koolimajast, kui Daniela, kes eesukse juures oma sõpradega oli vestelnud, minule järele kiirustas.

"Paistad kuidagi mõttes," lausus ta esimese asjana, uurides minu nägu, kui me kõrvuti astusime.

Kehitasin õlgu. "Nii kaua tuleb mõelda, kuni midagi välja mõtled." Tundsin end ikka veel kõhklemas, kas võib-olla peaksin Danielale asjad ära rääkima. Ma ei saanud teada, mida ta kõigest arvaks. Võib-olla pakuks ta, et reageerin üle. Ent ma teadsin, et see pole nii. Ma ei mõistnud ka ise oma võimete ulatust, või kas antud olukorras oligi neil mingit pistmist, aga ma teadsin, et see kõik oli Nathanieli kohta tõsi. Ma polnud sattunud mingisuguse nalja otsa.

"Ja mida sa välja püüad mõelda?"

Jäin seisma. Minu pilk oli parkimisplatsil tabanud läikiva valge sõidumasina. Nathaniel toetus vastu Mercedese nina, mobiil parasjagu kõrva ääres.

"Nathaniel?" päris Daniela, märgates, kuhu minu pilk oli suunatud. "Arvad ikka, et ta tundub tuttav."

"Ma tean seda," vastasin, aga minu hääl jäi toonituks. Peaaegu eemlolevaks. Saaks ma temaga vaid normaalselt rääkida. Ent kas ma olin üldse mõeldud neid asju teadma, isegi kui minu mälu poleks kadunud?

"Oled siis temaga rääkinud?"

"Olen püüdnud," vastasin, "aga sul oli õigus. Ta pole parim suhtleja."

Daniela vangutas pead ja ohkas. "Niisiis ta on ainus, kes saaks sind aidata, aga ta pole nõus seda tegema? Ma ei arvanud, et ta ka nii ülbe võib olla." Tüdruk vaatas tagasi auto poole eemal parkimiplatsil. "Aga oled ikka täiesti kindel?"

Sain vaid noogutada, sest just sel hetkel rändas poisi pilk kõrgemale, ning märgates meid – või mind – jäi siin pidama. Ma ei usu, et Daniela seda sellise vahemaa tagant nägi, aga Nathanieli pilk muutus hetkega tavapärasest igavlevast-tüdinenust tähelepanelikumaks ja isegi pahaseks. Tema silmad tõmbusid väheke vidukile ning ta lõpetas kõne, pööramata pilku minult enne, kui ümber pöördus ja autosse istus. Aga isegi läbi klaasi silmas ta mind momendiks, käivitades auto alles hetke pärast. Mõne sekundiga oli ta kooli territooriumilt läinud.

Ma pidin saama ta kuhugi, kus tal poleks võimalust põgeneda järgmisesse klassiruumi või muu tegevuse juurde. Kuhugi, kus saaksime olla kahekesi ja häirimatult, et mingitki tõde asjast välja pigistada. Tahes-tahtmata meenus mulle jälle see pidu, kuhu kisakoori liider Amber mind kutsunud oli.

Danielale jäi arvatavasti kogu silmsideme vahetamine märkamata, sest ta otsustas teema juba mujale viia.

"Igatahes... ma kuulsin täna midagi mingist akna lõhkumisest, kuhu sina, Angel, ka segatud olid. Mis seal juhtus?" Ta ristas käed rinnal, mis koos tema terava pilguga oli märgiks, et ta teadis asjat rohkem kui sõnadega välja ütles. Ning mis ta ka kuulnud polnud, see ei meeldinud talle. Sellist laadi tähelepanu all tundsin end koheselt jälle süüdlasena, aga kuidagi ja mingil määral oli mul hoopiski hea meel, et Nathaniel praeguseks kõrvale sai jäetud.