Vabandust, et aega võttis. Käisin Berliinis ja kuigi kolmeks päevaks vahepeal sain interneti kätte, ei olnud mul eriti aega juttudega tegeleda :/ Aga siin ma siis olen, püüdes järele jõuda :D Sellest järgmine osa peaks teile juba huvi pakkuma ;)

_____________

Nüüd tuli mul uus plaan välja mõelda.

Tüdrukute riietusruumis oli kisa ja naeru. Keegi pritsis kedagi veega, keegi teine lasi parfüümi nii umbselt, et ülejäänud köhima hakkasid ja uks laias kaares lahti löödi, vaatamata nende protestidele, kel parasjagu riiete vahetamine poole peal oli.

Pööramata suuremat tähelepanu segadusele minu ümber, seisin peegli ees, patsikumm ümber randme, kammides juukseid kõrgesse hobusesabasse. Pidin järele mõtlema, mida edasi teha, kui Nathanieli saalis näen. Ma ei uskunud väga, et niisama lihtsalt juttu alustada oleks parim idee. Esimesel korral ei õnnestunud see just hästi ja ma ei tahtnud, et asi jälle luhta läheb. Pidin mingit muud moodi tema tähelepanu püüdma.

"Noh, tüdrukud, rutem rutem!" hüüti ukse tagant koos kannatamatust väljendavate koputustega. Seepeale vaadati üksteisele otsa, haarati kiirelt viimased asjad, lisati viimast lihvi oma välimusele – mõtisklesin, kas põhjalikkus oli tingitud poiste kohalolust või oli see alati nii – ning juba tungiti ühtse massina läbi kitsa ukseprao. Tõmbasin endal kummi kähku ümber juuste ja läksin nende järel, kõige viimasena, astudes esimest korda suurde saali.

Hääled kajasid ruumis hajutatult ja segamini. Selle koha lagi paistis kõrgem kui kaks tolle maja korrust kokku ning seinad minu ees ja taga olid umbes sama vahemaaga, seinad paremal ja vasakul veel kaks korda seda pikkust. Kohe kindlasti oli see kõige suurem ja avaram ruum, kuhu kunagi jalga olin tõstnud. Vähemalt selle järgi, mida mäletan. Mitte et oma uudistamisel välja oleksin lasknud paista. Aimasin ka ise, et mõne koha peal on mul parem vait jääda ja õppida, enne kui endast rumala mulje jätan. Nii vähemalt oli Paco soovitanud.

Niisiis selle asemel, et võimlale korralikum pilk peale heita, süvenesin hoopiski läbisegi räägitud ja hüütud sõnadele. Poisid olid juba saalis, ristküliku teise poole peal, kambakesi koos ja paistsid midagi arutavat, vanem meesõpetaja nende keskel.

Vajasin vaid üht tuttava häälekõlaga öeldud sõna, et teha kindlaks Nathanieli asukoht. Leidsin ta sealt samast, seismas teiste juures. Minu mõningaseks imestuseks ei olnudki ta tavapäraselt ilmetu ega isegi musta riietatud. Nathaniel kandis valget särki ja musti, külgedelt halli triibuga lühikseid pükse. Kuigi kehaga oli ta pööratud meie poole, oli ta mõttega oma kamba juures, kuulates vanemat meest tähelepanelikult ning vahepeal öeldes sõnagi sekka, nagu teisedki poisid.

Nüüd pidin vaid teadma, mida edasi teha. Väga ahvatlev oli saada ta kuidagi minu vastu huvi tundma. Ainult et teadsin sisimas, et ei saanud kasutada lühemat teed. Selle alla käis siis lihtsalt tema ette astumine ja tema sundimine, mida, ma olin kindel, oleksin võimeline tegema.

Üle saali kõlas kriipiv vile. Ümberringi vaadates taipasin viimasel hetkel, et see oli meile, tüdrukutele. Kiirustasin teiste järel rivisse, kus meie ette astus vanemas eas, kuid siiski mingil veidral moel noorusliku välimusega naisterahvas. Läbilõikavad silmad paksude kulmude all jõudsid olla vaid kübemekeseks hoiatuseks tema karmi olemuse eest.

Peagi mõtlesin, kas oleks aeg tänada oma 'puudust', nagu seda kord nimetasin, kui Danielaga vaidlema kukkusin, sest kui oleksin võimeline tundma hirmu või piinlikkust, oleksin tõenäoliselt juba ammu läbi puitpõranda maakoore alla vajunud.

"Vabandust, tirel?" küsisin. Mis asi on tirel?

"Oh, palun! Andke tüdrukule sõnaraamat!" naeris keegi minu selja taga, ent ma ei hakanud hääle omanikule tähelepanu pöörama. Häbi pole mulle kunagi probleemiks olnud, vähemalt nii kaua kui mäletan, ent praegu, teades, et asun Nathanieliga samas ruumis, oli mul suur tahtmine sellest lihtsalt mööda pääseda.

Õpetaja – Miss Duley – ohkas kannatamatult ning kortsutas oma laie kulme. "Nimi palun, tüdruk."

"Angeline," vastasin, kiigates silmanurgast saali teise otsa suunas, kus poisid oma kaadervärkide otsas lõuatõmbeid tegid, samas kui ülejäänud oma korda ootasid.

"Angeline Casler?" küsis Miss Duley, liikudes silmadega üle paberitelt, mida ta tunni algusest saadik käes oli hoidnud. "Oled uus?"

Noogutasin. "Jah."

Ta tõstis pilgu, vidutas väheke silmi ja uuris mind pingsalt. Siis aga hingas valjult välja ning kontrollis kella oma käel, justkui raiskaksin tema aega. "Ahah, et siis see Casleri-tüdruk. Õpetajate toas räägiti sinust. Kui neuroloogilised probleemid, siis arusaadav. Aga loodetavasti ei arva sa, et sulle nüüd elu lihtsamaks teeme."

Andsin õpetajale vaid kiire noogutuse, olles liiga hõivatud, et sellel teemal edasi muljetada. Enam-vähem kõik minu meeleelundid olid selleks hetkeks oma ülesannetega suunatud võimla teise otsa.

"Tirel on kukerpall, kui see sulle midagi ütleb," lausus õpetaja, käsi puusa asetades.

Heitsin pilgu kõrvale, kus ülejäänud tüdrukud juba alustasid, ning tõin kuuldavale ühe tähendusrikka "Aaa..." Astusin seejärel ka ise mattidele. Panin tähele, et nii mõningad tüdrukud poiste poole pilke jagasid, ja neid sealt vastugi said. Polnud keeruline taibata selle põhjust, kui siinpool nii ogaralt oma rindasid kergitati ning kummardamisel alati kas esi- või tagaotsa täpselt teise saali poole suunati, kumb neist otstest siis omaniku arvates kenam oli. Ma küll sain aru nende kavatsustest, ent ei saanud alati tagasi hoida tahtmist kulmu kergitada.

Enne ise matile kõverasse langemist heitsin otsiva pilgu Nathanieli suunas, kes ootas oma korda kangi juurde. Poiss vaatas igavlevalt üle saali, ent tüdrukud ei paistnud tema huvide hulka kuuluvat.

Laskusin madalamale sinise mati kohale ja tegin nagu teisedki: kaks 'tirelit' ette, üks tagasi, kuklal-seis-jalad-taeva-poole. Nägin, et teised juba tõusevad ja mattidest eemale jalutavad, kuna oma tireliküsimuse tõttu maha olin jäänud. Sirutasin ja toetasin käed siis külgedele, kõverdasin jalgu ning olin ühe hüppega püsti. Kohe kui teistele aga järele hakkasin kiirustama, kõlas kellegi vilistamine ja naer. Hääle peale vaatasin taha, leides oma üllatuseks paar poissi mind silmitsemas, üks neist näitamas tõstetud pöialt.

Ja siis – eriti peale poomi otstarbele pihta saamist – kerkis minu peas plaan.

"Angeline," hüüdis õpetaja, kui pliitatsiga oma paberil minu nimeni jõudis. Oli minu kord poomile astuda.

Tegin nagu teised enne mind: astusin üles, tegin sirutatud varvastega paar sammu, sirutasin käed välja, laskusin kükakile, sujuv saja kaheksakümne kraadine pööre, tõusin, 'pääsukese' seis...

"Üllatav... Kas oled varem aeroobikaga tegelenud?" küsis õpetaja vahele, üllatades mind oma hääletooni muutusega. See polnud mitte ainult leebem, vaid ka kuidagi palju... nooruslikum.

"Vist?" vastasin, kuigi see kõlas liialt küsimusena, pigem ehk minule endale. Ma ei astunud aga poomilt maha. Heitsin pilgu võimla poiste-poolele. Mõned, kel parasjagu tegevust polnud, vaatasid siia. Minul oli aga vaja üht kindlat.

Vilunud liigutuse ja vaid paari sekundiga tegin oma hobusesabast korraliku krunni. Astusin paar sammu poomi otsa suunas, pöördusin ümber ja sirutasin oma keha, et hoogu võtta. Mul polnud aimugi, millised on need reeglipärased 'poomisammud', nii et improviseerisin. Kuulsin ka juba tüdrukute keskelt ahhetusi, kui hundiratta ära olin teinud. Õpetaja ei öelnud midagi, ja ma ei vaadanud ka tema nägu, sest lootsin näha hetke, kui Nathaniel midagi märkab. Minu teguviis lihtsalt pidi püüdma poiste tähelepanu. Ja kes ei vaadanud, pidid seda tegema, kui vilistamine liiga entusiastlikuks kujunes. Väike osa minust ka mõtiskles, kas Nathanieli pilgust oleks võimalik välja lugeda, kas ta minu oskustest teadlik on.

Ent ta ei vaadanud siia poolegi.

"Vabandust, ma tahtsin proovida, kas mul välja tuleb," laususin veatult võltsitud tagasihoidliku naeratusega, tundes endal liiga paljude pilke. "Ette antu paistis lihtsalt liiga lihtne." Ma ei kuulanud, mis selle peale öeldi. Poole hundiratta pealt jäin kätele seisma, tegin niiviisi paar sammu poomi otsale lähemale, ja – hingetõmme – kerge salto läbi õhu, et maanduda poomi ette ning sooritada sirutus.

Nähtavasti oli minu teol piisavalt tunnistajaid, sest uued viled ja hüüded kandusid läbi saali. See aga ei olnud, mis mind naeratama pani. See oli midagi muud, midagi vaid hetkelist. Nathaniel. Just kui olin maandunud, leidsin tema pilgu kinnitunud minule, näos midagi sarnast üllatusele, keha justkui pingule tõmbunud. See polnud täpselt reaktsioon mida olin oodanud, kuid see oli midagi, mille võimalikule tähendusele saan nüüd järele mõelda. Praegu aga mitte. Nathanieli silmad vilksatasid, meie pilgud kohtusid. Ühtäkki tekkis minus kummaline kahtlus, ning asi polnud väikeses hääles minu peas, mis karjus, et minu oskused ei tulnud temale ootamatult. Tema silmis oli midagi muud; midagi, mis mulle ei meeldinud. Selle kinnituseks oli ka tema käitumine, kui ta ootamatult ümber pöördus, seina äärselt pingilt väikese võtme haaras – tõenäoliselt riietusruumi oma – ja seal samas võimla ustest kui torm välja kihutas.

See kohe kindlasti oli midagi. Astusin poomist eemale, kuigi pilk alles eemal, võimla ustel, ja mõte Nathanielil. Nii ei pannud ma peaaegu tähelegi, kui kellegi ülbelt sosistatud "Eputis," minu poole kandus.

* * *

"Nii et sul on siis soovi rohkema abi järele?" Paula esitas selle küsimuse, nagu polnuks ta taolist asja uskunudki.

Kehitasin õlgu. "Ta ei taha minuga rääkida, kuigi arvan, et ta teab midagi." Kuulsin ka ise pettumuse nooti oma hääles, mis mind väheke segadusse ajas. Selle tibake rohkema kui poole aasta jooksul olin harjunud teadmisega, et nii suures osas mind emotsionaalselt mõjutada on teiste jaoks ligilähedane võimatule. Nathanielil paistis see aga vägagi hästi korda minevat.

"Ja mis see 'midagi' olla võiks?" Paula peatus söökla uksel, sirutas kaela välja ja näis kedagi otsivat. "Nii palju kui mina tean, võid olla näinud teda kuskil suurel üritusel või isegi tänaval, tema sind aga tundma ei saanud, ja nüüd käitud nagu jälitaja. Või äkki seda oledki?"

Turtsatasin naerda, järgnedes, kui Paula laua ridade vahelt teed otsima asus. "Olen üsnagi kindel, et see on midagi rohkemat. Ta teab mind. Vähemalt mingil moel."

"Ja mida see peaks tähendama?"

Sain vaid õlgu kehitada ja ohata. Minu hääl oli nii vaikne, et kahtlesin, kas ta seda kuuliski. "Ma pole kindel."

Paula juhatas mind ühe seina äärse lauani, mis üldisest rahvamassist eemal ning hõivatud vaid ühe inimese poolt – poisi, kes kandis jalas khakisid ja seljad tartaanmustriga värvilist pluusi. Tema blondid juuksed olid hoolikalt küljele kammitud ning puudu olid vaid ümmargused prillid. Kogu poisi tähelepanu oli pööratud tema käes olevale värvilisele kuubikule, mille külgi ta üht- ja teistpidi keeras.

"Artur," sõnas Paula lauda istudes, olles piisavalt vali, et poiss võpatama panna. "See on Angeline. Ja Angel, see on minu vend Artur."

"Tervist," sõnasin ja võtsin istet, vastates Arturi naeratusele.

"Tervist," kostis ta kiirelt, vaatas tagasi alla oma kuubiku poole, mille segases värvikombinatsioonis tekkis vaid mõni sekund hiljem korrapära; iga külg sai oma värvi.

"Ära pane tähele," lausus Paula minule lähemale naaldudes, "ta on ruubiku-kuubiku-nohik."

Artur ei paistnud märkust südamesse võtvat. Asetanud kuubiku lauale, näis ta viimaks üleni meie juurde saabuvat.

"Teil oli mind vaja?" küsis poiss, vahetades meie vahel küsiva pilgu.

"Me alles peame midagi välja mõtlema, eks?" Paula vaatas minu poole.

"Ja miks me seda teeme?" päris Artur.

"Aga mõtle sellele nii: kui asjast midagi välja tuleb, tasub põnevus end ära!" Paula naeratas laialt, toetades küünarnukid lauale. "Ma olen juba ammu arvanud, et selle Nathanieliga on midagi veidrat teoksil."

Mulle meenus taaskord tema käitumine võimlas ja kuidas ta lahkunud oli. Ohkega toetasin pea rusikale ja püüdsin mõelda. "Nii et... ta on siis kogu aeg selline olnud? Omaette, ei veeda aega sõpradega ja nii."

"Kuni ta siin koolis on käinud, jah, minu mäletamist mööda."

See pälvis minu tähelepanu.

"Kuni ta siin koolis on käinud?" küsisin üle, muutudes hetkega tähelepanelikumaks.

"Jap." Paula toksis sõrmedega laua pinnale, püüdes meenutada. "Tema tuli ka millalgi aasta keskel, ma arvan. Mäletan seda, sest ta sattus üsna pea koolimaja ees kaklusesse, kui vanemad poisid üht nooremat kiusasid. Nathaniel astus vahele ja asi läks kohe löömaks kätte. Ma olen kindel, et need olid mingisugused võitluskunsti nipid mida ta seal kasutas. Igatahes, see oli vist millalgi üle aasta tagasi. Eelmisel aastal umbes samal ajal mis praegu, aga natuke rohkem koolialguse lähedal... Ei, tegelikult, kui järele mõelda, siis oli ta sel ajal rohkem masenduses. Kust need perekaotuse kuulujutud muidu alguse said?"

See juba oli midagi, tõesti. Idee vormus minu peas iseenesest. Ja see idee hõlmas midagi muud kui Nathanieliga otsest kontaksti. Ehk oli siin võimalus midagi tollest loost välja juurida?

"Paula, Artur – kas oleks võimalik teada saada, kus koolis ta varem käis?"

"Ehk ikka." Artus kehitas üht õlga.

"Ja edasi?" küsis Paula.

"Edasi... pean võib-olla väikese külastuskäigu tegema."