Pühendus Puellale pidevate kommentaaride ja vote-ide eest :D

_____

„Angel?“ Paula pistis pea ümber minu lahtise kapiukse, tema näol tagasihoidlik naeratus ja kergendustunne üheaegselt. „Võin vanduda, et neid kappe on millalgi siia juurde toodud. Tead, kui kaua aega mul sinu otsimisele praegu kulus? Mina ei tea, ma ei vaadanud kella, aga see tundus ikka kõvasti rohkem kui vaja.“

Naersin, lükates kapiukse kinni, et saaksin sellele toetuda ja tema poole pöörduda. Need olid minu kõrva jaoks esimesed sõnad täna Paula suust, ent juba kõlas ta enesekindlamalt kui too tasane tüdruk, kellega rääkisin eile.

„Hommikust sullegi,“ kostsin, käed rinnal ristates. „Oleksin võinud ju ise sind otsima tulla. Sain alles täna endale kapi. Sinu otsimine selle järgi oleks võinud nurjuda.“

Paula lõi käega, vinnates koti õlalt maha ja tuues enda ette. „Ma oletasingi, et täna. Ja kas sa mitte alles eile ei alustanud siin koolis? Arvad, et oleksin uskunud, et üksinda siin veel midagi leiad?“

Ma ei hakanud vastu vaidlema, kuigi oleksin ehk saanud. Oodates vaatasin pealt, kuidas Paula oma kotis tuhnis ja sealt viimaks pooleks murtud ja kortsus servadega paberi välja tõmbas. Ta ulatas selle mulle.

„Kellegi tunniplaani pole siin koolis sugugi kerge kätte saada. Täna minu venda. Mul pole aimugi, mida ta tegi.“

Paberi oma sõrmede vahele haarates tundsin väikest ärevust. Olin kannatlik olnud kogu öö ning hommiku, kuni praeguse hetkeni, mil minu sõrmed puutusid seda kortsus lehte.

„Ja Nathaniel ei tea sellest midagi?“ küsisin, kuna leidsin tundvat end ka teatud määral süüdi. Me ju nuhkisime tema taga.

„Kui Artur tunniplaani temalt just otse ei küsinud.“

Otsusega vaid loota, et nii ei olnud, avasin lehe. Minu jaoks tuli nähtavale tabel, milles kirjas nädalapäevad, kellaajad ja klasside nimed koos ruumide numbritega. Lehe ülaservas seisis tumedalt Nathaniel Templeton.

Käisin tabelist silmadega kiiruga üle, viivitades vaid Paulale loomuliku mulje jätmiseks. Aga ei läinud kaua, kuni sain vastuse oma praegusele esimesele küsimusele.

„Meil on nädalas vaid kaks ühist tundi,“ sõnasin. Tundsin midagi veidrat endast läbi uhtuvat. Taipasin hetk hiljem, et see oli pettumus. Ma tahtsin teada, kes ta on ja mis on meie seos – kui seda üldse on. Ma pidin temaga rääkima. Kuid et temaga rääkida, pidi mul olema võimalus temaga koos olla. Ja parim võimalus koos aega veeta oli olla koos tunnis. Seda sellisel juhul, kui ta tõesti minuga vestlemisest huvitatud ei ole.

„Oled kindel?“ küsis Paula, küünitades lähemale, et ka ise lehele pilk peale heita. „Sa ei võrdlegi seda oma plaaniga?“

„See on mul peas,“ vastasin, kuigi minu mõte alles mujal oli. Kaks tundi. Homme ja reedel. Geograafia ja füüsika.

Paula vaatas, kuigi tema minu plaani tõenäoliselt ei teadnud. Ühtäkki tõmbus ta aga tagasi, tõstis sõrme ja sirutas käe tagasi oma kotti. „Mulle just meenus,“ ütles ta, ulatades mulle järgmise paberitüki, mis rebitud ruudulise vihikulehe nurgast. „Mul õnnestus üles märkida ka teie mõlema kehalise kasvatuse kavad. Need olid kirjas võimla uksel.“

Vaatasin väikest lipikut, kuhu oli küllaltki viltuse ja kurvilise käekirjaga kritseldatud minu nime alla Teisipäev 11.00: võimla ja Reede 11.00: ujula, ning Nathanieli nime alla Esmaspäev 14.00: ujula ja Teisipäev 11.00: võimla.

„Võimla on jaotatud kaheks. Tüdrukutele üks ja poistele teine pool,“ seletas Paula.

Panin rebitud paberitüki pooleks murtud tunniplaani vahele. „Tänan! Me alles eile kohtusime, aga juba aitad mul kellegi järel nuhkida.“ Naeratasin talle tänulikult. „Loodan, et ma sulle halba mõju ei anna.“

Paula turtsatas teeseldult ning lõi käega. „Pidin sinu eilse teo ju kuidagi tasa tegema.“ Ta vinnas koti uuesti üle õla. Edasi rääkides laskus tema hääl aga juba ettevaatlikumale toonile. „Lihtsalt vaata, et sa mind vahele ei jäta. Ja mind siiski huvitab, miks sinu huvi selle poisi vastu nii suur on.“

Olin juba jõudnud hakata mõtlema, et ehk polekski nii vale rääkida Paulale seda osa tõest, et minevik minu mälust kustunud on. Minu esimeseks eesmärgiks oli vaid kindlaks teha, kas ma ikka olen Nathanieliga varem kohtunud. Vägagi võimalik, et see oli lihtsalt valehäire ja saame selle kõige seljataha jätta. Enne kui Paulale midagi öelda aga jõudsin, kajas üle koridori kellahelin, kuulutades tundide algust.

„Ma veel vaatan, kuidas lood selle huviga on,“ kostsin, ajasin end siis kapi najalt lahti ja meenutasin, mis õpikud ma parasjagu enda kätte pidin jätma.

„Olgu. Näeme hiljem.“ Paula hakkas juba eemalduma, pöördus mõni samm hiljem aga tagasi minu suunas ja ütles: „Peale oma kehalist tule sööklasse. Kui sul veel plaane on, leiad mind sealt ja saad abi küsida.“

Noogutasin talle. Paula kadus kiirelt koridori lõppu ja ümber nurga, mina haarasin keemia raamatud ning peale kapi lukustamist kiirustasin klassi poole. Selleks ajaks kui tund lõpeb, plaanisin Nathanieli tema teel järgmisesse klassi kinni pidada. See võib ehk otsustada, kas või kuidas asjad minu otsinguretkel arenema hakkavad.

* * *

Peale järgmist kellahelinat, mis õpilastele vahetundi tähendas, ladusin asjad kiirelt kotti ning olin esimene klassist lahkuma. Võtsin suuna kolmandale korrusele, meenutades, et Nathanieli järgmine tund peaks olema matemaatika. Klass oli kolmsada kaks, ja ma üritasin kasutada oma pead, et selle asukoht kindlaks määrata. Väiksemate kahe viimase numbriga klassid asusid hoone lääneosas, nagu aru olin saanud. Ning mul oli ka õigus. Uks, mida otsisin, oli lahti. Pistsin pea sealt kiirelt sisse, tegemata välja nägudest, mis minu suunas vaatama pöördusid. Teinud kindlaks, et Nathaniel polnud veel kohale jõudnud, jalutasin mööda koridori aeglaselt tagasi, otsustanud teda oodata. Polnud võimalik, et ta minust möödumata klassi pääseb. Koridori teises otsas oli tupik.

Akna alla paigutatud puust pingil istudes ootasin teda kannatlikult, kuigi minutid mööda tiksusid. Minu pilk oli suunatud aknast välja, ent iga kord kui kedagi lähenemas tajusin, pöördusin vaatama.

Viis minutit peale vahetunni algust astus minu vaatevälja juba eelmisel päeval kohatud kiitsuke. Mind nähes poisi samm aeglustus ning see oli pigem irve kui naeratus, mis tema suule kerkis.

„Noh, inglike. Kuidas sul esimene koolipäev möödus?“ küsis ta erksalt, sammudes lähemale, käed taskus. Ma ei tundnud erilist huvi vastata, kuid kartsin, et vastasel juhul ei pruugi ta mind rahule jätta. Pidin Nathanieli ootama, mul polnud praegu aega.

Minu pilk libises taas aknast välja. Väike idee kerkis mulle pähe.

„Räägid ka midagi?“ Glen vajus pingil minu kõrvale. „Ära ütle, et oled üks neist nohiku-tüüpidest. Sõbrustad juba selle Pauliga?“

„Paula,“ ütlesin tavapärase, vaoshoitud häälega. Seejärel keerasin pead, et temale parem pilk peale heita. Poisil olid tuhmid oranžikad juuksed, mis vasemale kammitud. Ninajuurel ja põskedel võis näha üksikuid tedretähne. Seljas oli tal musta värvi ja kaugelt temale liiga suurt T-särk, millelt vaatas vastu sarvede ja armidega saatana nägu, kellel hammasteks kihvad ning sõõrmetest suitsu välja tuli, taustaks punakad leegid. Jalas olid poisil lohvakad püksid, mis tõenäoliselt ei vajaks just palju sakutamist, enne kui need täielikult maha vajuvad. Oma kõhnale ehitusele vaatamata polnud ta aga lühemate seas.

„Mida iganes,“ kostis ta, selgelt tundes ükskõiksust minu sõbra vastu. „Mis ma aga tahtsin öelda, oli...“

„Hei,“ katkestasin teda, pöördudes vaatama tagasi akna poole. „Kas keegi pole mitte võtit maha unustanud?“

Väljas, kolm korrust allpool, asus parkimisplats, mille servas ka rattaparkla. Väike poiss kükitas tumepunase BMX-i kõrval, nokitsemas rattaluku küljes millegagi, mis nägi välja nagu nuga.

Minu pilku järginud, Glen kargas hetkega püsti. „Hei!“ hüüdis ta, tagudes rusikaga vastu akent. Muidugi ei reageerinud kolm korrust allpool keegi. Ent ega Glen seda siia ootama jäänud. Ta tormas pingi juurest eemale ja mööda koridori minema, pomisedes pahaseid ja mitte lastele mõeldud sõnu.

Mul oli hea meel temast nii kergelt lahti saada. Muidugi polnud tema ratta kallal kedagi. Et seda aga näha, peab Glen alla jõudma ning väljas ringiga maja küljele jõudma. Lootsin, et selleks ajaks Nathaniel välja ilmub, juhul kui ta peaks viitsima tagasi tulla.

Minu mõttelõng katkes kui noaga lõigatult, kui nurga tagant astus välja mustadesse toonidesse riietunud kutt, seljakott vaid üle ühe õla, tumedad pruunid silmad kinnitunud koridorile tema ees, ent pilk siiski kuidagi tühi. Selle ilmetu maski tagant oli võimatu tema mõtteid arvata.

Nathaniel.

Ta oli juba peaaegu minust möödunud, kui reaalsus minuni tagasi jõudis ning ma end taaskordselt kahe päeva jooksul tugevalt põksuva südamega leidsin. Minu püsti saamiseks ega temale järele kiirustamiseks polnud enam vaja ideed, et pean temaga lihtsalt rääkima. Mind ajas liikuma midagi muud. Midagi tugevat, mis minust läbi uhus ja millele ma kohe nime anda ei osanud, ent see oli tugevam kui miski muu, mida eales tajunud olin.

Astusin paari sammuga tema ette ja peatusin. „Nathaniel?“

Poiss seisatas järsult, tema pilk kerkis minule. Ta polnud vist koridoris teisi märganud, nagu võis arvata. Ta oli oma mõtetes viibinud.

Esialgu märkasin tema silmis midagi lähedast üllatusele, ent vastavalt temast kuuldud juttudele, ma ehk ei imestanudki, kui juba varem nähtud ükskõiksuse ja emotsioonituse mask tema näole langes. Nathaniel silmitses mind hetke, ütlemata sõnagi. Siis vaatas ta üle minu õla, tõenäoliselt oma klassi ukse suunas.

„Jah?“ küsis ta viimaks, tema hääl isegi kohati tüdinenud, ja ma taipasin, et olin unustanud ise alustada.

See oli midagi uut. Leidsin äkitselt, et ei oskagi juttu kuidagi alustada. Juhul, kui me tõesti üksteist teadma peaksime, oleks „kas me oleme varem kohtunud?“ mitte just tavapärane küsimus.

„Seda, et...“ Minu keel takerdus, kuid ma ei tahtnud endast segast muljet jätta. See polnud mina. Hingasin siis kiirelt sisse ning ütlesin otse: „Kus me varem kohtunud oleme? Olen kindel, et oleme varem üksteist näinud.“ Minu hääl juba kõlav ja enesekindel, rohkem mina. Uurisin tema nägu, oodates ärevusega vastust.

Seda ei tulnud aga niipea. Tema pilk ei liikunud minu silmilt pikaks hetkeks. Ja tema ilme ei muutunud, kui välja arvata ehk imeväike kulmu kergitamine.

Siis hingas ta välja, pani käed vaheliti ning toetas keharaskuse teisele jalale. „Ei meenu küll.“ Pingutasin, kuid kõik mis kätte õnnestus saada, oli kannatamatus – nii väikeses koguses peidetud tema tooni, et keskmine inimene seda vaid võib-olla alateadvuses tähele paneks.

Tema vastus pani mind aga vankuma, ootamatult kergitades kahtluseid.

„Oled kindel?“

Nathanieli pilk libises üle terve minu, ent see pilk oli kiire. Teadsin, et ta päriselt ei vaadanud. „Üsnagi.“ Ja niisama lihtsalt kõndis ta minust mööda, tagasi vaatamata, ning astus klassiruumi enne, kui mulle jõudis kohale talle järele joosta.

Minu enesekindlus oli vankuma löödud kõige kummalisemal moel. Sellest poisist ei õhanud mitte vähimatki huvi, mitte vähimatki märki, et ta oleks võinud valetada.

Samas aga teadsin, et nüüd ei saa ma asja enam jätta. Me olime kohtunud. Olin selles kindel.

Sest ma igatsesin teda.