Mõtlesin, et kõrvale postitatud laulu sõnad sobivad selle peatükiga. Natuke. Võib-olla ;D

Hääd lugemist,

ootan vastukaja.

(=

___________

Neli esimest tundi esmaspäevasest koolipäevast olid möödunud, ja mulle tundus, et midagi oli korrast ära. Miski lihtsalt ütles mulle sedasi. Nathaniel polnud täna osa võtnud ühestki tunnist, ent siiski oli ta koolis kohal. Minu "radarid" olid töös, ja hommikust kuni praeguse hetkeni polnud see poiss parklast lahkunud. Ta lihtsalt istus oma autos. Kõik see aeg. Ja siiski – see polnud ainus, mis minus ärevust tekitas. Tajusin, nagu õrneimat võnget kandumas minuni läbi õhu, et tänane päev ei tule tavapärane.

Söökla oli ülerahvastatud. Iga grupp oli oma tavapärase laua juba hõivanud. Ja need, mis üle jäid, olid jaotunud üksikute, kahe- või kolmekesi sööjate vahel. Kui võõrad olid sunnitud sama laua taga istuma, jäeti muidugi üks või kaks vaba tooli vahele. Tulemus – ei ühtki vaba lauda. Tuli leida koht võhivõõraste vahel, kes mõnikord sulle kõõrdpilke kippusid heitma, kui vähekenegi liiga ligidale juhtusid.

Minul õnnestus siiski meeldivama seltskonna juurde pääseda. Juba enne sööklasse sisenemist teadsin, kus Artur asus, ja läksin tema juurde. Laua teises otsas istus kaks väikest põhikooli tüdrukut, võib-olla neljandast klassist. Nemad vestlesid vaikselt omaette, panemata meid tähele.

"Jaaa... siit ta tuleb!" kuulutas Artur juba kaugelt, märgates mind lähenemas. Paula vend oli kiiresti hakanud suhtuma minusse kui meie kolmiku kindlasse liikmesse. Teisisõnu – kui parimasse sõpra. Naeratasin, võttes tema kõrval istet.

"Kuidas siis läks?" uuris ta suutäite vahelt. "Kas minu kõrval istub uus "populaarne tüdruk"?"

"Ära mitte loodagi," naersin. "Kas Paula tuleb varsti?"

"Peaks küll. Kui ta meid märkab, loomulikult."

Artur jätkas oma lõunasöögiga ning mina lihtsalt ootasin. Paula tahtis samuti kindlasti üksikasju mu nädalavahetuse kohta ning praegune vahetund oli parim aeg koos istumiseks. Ma kavatsenudki vaikimisega oma sõpradele pettumust valmistada, kuigi oli kaljukindel tõde, et kõigest ma rääkida ei saanud. Ausalt öeldes isegi ei tahtnud, mis tegi mind murelikuks. Polnud minu moodi karta teiste arvamusi. Vähemalt ma arvasin, et asi oli selles – teiste vastukajas.

Olin Amberi peolt tulema saanud peagi pärast seda, kui Nathaniel mind öösel vana kiige juurest leidis. Ma polnud otseselt mõelnudki, kuidas koju saada. Ma lihtsalt tulin. Ja siis leidsingi end Paco majast, nii vara hommikul, et teised veel magasid ja väljas oli hämar. Olin ma lennanud, kihutanud, teleporteerunud... sel polnud vahet. Heitsin oma toas voodile selili ja vahtisin lakke kuni pere ärkas.

Tegelikult tundsin end veel siiani kuidagi omast elemendist väljas. Ei võtnud palju, et seda teiste eest varjata, aga sisimast ei kadunud midagi. Pidin ikka taluma neid tundeid, mis vaid mõni aeg tagasi minule täiesti võõrad olid olnud. Neid oli lihtsalt võimatu unustada. Ja see kõik Nathanieli pärast.

Vastumeelselt pidin tunnistama, et tundsin end reedetuna. Aga miks, sellele ei osanud ma vastata.

"Ta jääb hiljaks."

Ärkasin oma mõtetest ja vaatasin Arturi poole. Siis, taibates, mida ta silmas peab, vaatasin seinal seisvat kella. Vahetund hakkas varsti lõppema.

"Võib-olla venis tema tund pikapeale?" pakkusin, kuid sain kohe kinnitust, et nii see ei ole. Kompasin meeltega klassi, kus teadsin tema viimast tundi asuvat. See oli tühi.

"Ma ei tea... ta peaks tulema. Peale tundide lõppu peame kohe bussi peale jooksma. Kui ta nüüd ei tule, võib ta terveks päevaks söömata jääda." Artur oli ise söömise juba lõpetanud, istudes nüüd samuti niisama, oodates. Tema peopesas oli ruubikukuubik, mis, nagu ma tähele panin, polnud see, mida ta eelmise nädala algul kaasas oli kandnud. Too oli kolmapäeval katki läinud, kui Marcuse punt teda kiusanud oli.

"Aga noh, eks me oota veel natuke." Ta jätkas oma kuubikuga mängimist.

Eks me pea, mõtlesin minagi, vaadates, kuidas söökla aegamisi tühjenes ja kella sekundiosuti aina ringiratast käis.

"Sulle meeldivad need, jah," küsisin ühel hetkel, lihtsalt ajaviiteks. Artur vaatas minu poole, siis kuubikule enda käes. 

"Noh, jah," kostis ta. "Ma teen seda tavaliselt kiiruse peale. Olen maailmarekordile päris lähedal. Või, noh... peaaegu." Ta naeratas viltuselt. "Kakskümmend koma kaks sekundit. Parimad teevad selle ära vähema kui kümne sekundiga."

"Tõesti?" Naeratasin, kuigi mul polnud nendest värvilistest kuubikutest suuremat aimu. 

"Tahad proovida?"

Artur ulatas selle minu poole. Silmitsesin kuubikut hetke uurivalt, kuid võtsin siis aeglaselt vastu. Kõik värvid olid segamini. 

"Need värvid peab kokku viima, eks?" küsisin, kuubikut ühe ja teise külje pealt uurides. Artur hakkas selle peale naerma ja ma aimasin, et minu teadmistest oli puudu midagi elementaarset.

"Selleks need tõepoolest mõeldud on," kostis ta lõbusalt. "Aga jah, algajatel läheb sellega ikka väga kaua aega, kui nad üldse selle kokku saavad. Tead, see on tegelikult matemaatiline..." Arturi silmad lõid pärani.

"Kas nii?" küsisin, hoides käes perfektset ruubikukuubikut, iga külg oma värvi. "Polnudki nii raske."

"Kuidas sa...? See polnud isegi poolt minutit..."

Teda katkestas kella helin, mis märkis, et Paula oligi hiljaks jäänud. Andsin kuubiku Arturile tagasi ja tema vangutas vaid pead, toppides selle kähku kotti. "Noh, mina pean nüüd minema. Kui sind vahepeal näen, siis ütlen, kas olen Paulaga rääkinud."

Selline oli meie kiirustatud head-aega. Artur viis oma kandiku minema ning minagi lahkusin sööklast. Inglise keele tund oli iga hetk algamas, ent ma ei tundnud suuremat tahtmist kohale kiirustada. Olin tegelikult mures, kuigi Paula puudumisel võis olla igasugune põhjus. Samuti rususid mind veel mõtted nädalavahetusest ja see segane aimdus millegi tulekust.

Peatusin keset tühja koridori ning ohkasin. Tundsin, et oleksin pidanud seda juba varem tegema...

Sirutasin oma meeled üle terve kooli. Kui tean täpselt, kus Paula hetkel on, võib see mind natuke rahustada, mõtlesin. Pealegi on ta tõenäoliselt juba oma algavas tunnis. Aga sellegipoolest tajusin nüüd veelgi paremini kui varem, et midagi on viltu.

Paulat ei olnud. Ta polnud majas. Kortsutasin kulmu ning sirutasin meeled automaatselt maja seintest kaugemale. Kohe, kui seda olin teinud, jäi Paula minu radarile. Tundsin osalist kergendust, sest ta polnud kadunud. Teine osa minust aga muutus ärevaks. Ma ei lasknud endal liiga pikalt otsustada. Juba suundusin kooli eesuste poole, samm liigagi kiire tavapärase inimese jaoks. Ei võtnud minutitki, et õue ja maja nurgani jõuda. Seal jäin järsult pidama. Minu pilk langes Paulale.

Tüdruk kössitas maas, seljaga vastu seina, pilk kinnitunud millelegi tema süles. Vaatepilt ehmatas mind korralikult, sest mitte ainult polnud ta seal kükitamas; Paula põskedel jooksid alla heledad märjad triibud. Ja siis nägin ma, mida ta vaatas. Tema käsi. See oli verine.

Minu saabumist märgati niipea, kui olin kohale jõudnud. Kõigest paar meetrit Paulast eemal seisid minule juba tuttavad poisid, heitmas Paulale põlglikke pilke. Ja nüüd, kus mina väljas seisin, ka minule.

"Paula."

Tüdruk tõstis kiirelt pea. Mind nähes tundis ta heameelt, mida polnud tema hirmunud pilgu alt kerge otsida.

"Nohikupatrull peab ikka oma nina vahele toppima, jah?" Hääl kuulus Carlile, kes millegipärast mind kõige teravamalt seiras. "Lase parem jalga."

"Mis siin toimub?" Eirasin poisi sõnu ja astusin lähemale. Tuvastasin kohe, et Paula käe puhul polnud asi kõige hullem. Vaid nahk oli sõrmenukkidel katki. Peamine, mis tüdrukut paigal hoidis, oli hirm. Võisin lausa haista, kuidas ta vihkas oma reetlikke pisaraid, mis tõenäoliselt olid hulga uut mõnitamist talle kaela toonud.

"Pole sinu asi. Sai juba öeldud: lase jalga."

"Mida te talle tegite?"

Poisid nägid ka ise, et ma polnud nõus alla andma. Seekord ei öelnud keegi midagi. Märkasin isegi, et osad paistsid soovivat lahkuda ja asjaga mitte tegemist teha. Uhkus aga ei lubanud end argpüksina näidata. Küllap olid nad ka ise teadlikud, et siin oldi hakkama saadud koolivägivallaga.

"Ma ütlesin juba eelmine kord, et järgmisel korral ma asja nii ei jäta." Ma olin tõsine. Tõsisem kui iial varem. Ja vihane. Treewelli astumine oli toonud mulle hulga selgema pildi sellest, mis on õige ja mis vale, mistõttu selle uue emotsiooni ilmumine polnudki enam nii heidutav. Need poisid olid teinud haiget minu sõbrale. Sel korral ei kavatsenudki ma end tagasi hoida.

"Ja mis sa nüüd peale hakkad?"

Kui ma ei vastanud, astus Carl lähemale. Sain sel hetkel aru, et ta oli ka ise oma veast teadlik. Poiss osutas oma selja taga kössitavale Paulale. "See oli ta enda süü. Too nohik arvas, et võiks ka oma jõudu välja näidata. Loll tüdruk. Vaadaku parem ette, keda nende kätega puutub." Ta ütles seda, justkui oleks Paula täis pisikuid. "Parem unusta kogu lugu ja päästad end nii mõningast."

Carl kartis, et nende tegu õpetajateni jõuab. Aga neile rääkimine polnudki esimene mõte mu peas. Astusin kindlameelselt edasi.

"Ma ei murra oma sõna," ütlesin sellise sihikindlusega, mis Carli lausa segadusse ajas. Poiss ei saanud aru, mida üks minusugune tüdruk kogu nende kamba vastu astumisega mõtleb. Aga nad ei teadnud, milline see "minusugune" õieti on.

Enne, kui Carl arugi sai, komberdas ta pikkade ja ebakindlate sammudega selg-ees minust kaugemale,  samas kui mina ise lähenesin. Ta põrkus vastu koolimaja seina, lükatuna jõust, mida ainult mina ohjeldasin. Poiss oli ehmunud ja segaduses üheaegselt, vaadates ringi ja põrnitsedes mind. "Mida kuradit..."

"Ära sa proovigi rohkem minu sõprade lähedusse minna," rõhutasin häält tasandades, peaaegu sisistades. "Parem juba hoia kõigist eemale, kellest oma närust elu olulisemaks pead."

"Mida sa... kurat küll!" Carl oli siiani ametis oma jäsemete seina küljest lahti kangutamisega, mis tal sugugi hästi ei õnnestunud. "Kes kurat sa oled? Mingi nõid?" hüüatas ta vihaselt.

Ja siis jõudis mulle kohale. Ma lähen liiga kaugele. Ometi ei tahtnud ma sellest hoolida.

Keegi Carli sõpradest oli viimaks reageerinud, sest järgmisel hetkel põimusid tugevad käed ümber mu torso. See keegi oli mind vaevu kahe sammu võrra tagapoole tirinud, kui ma vastu otsustasin hakata. Kaks jalga kindlalt maapinnale toetunud, küürutasin ette. Ühtäkki olid minu kinnihoidja käed väänatud hoopiski minu enda haardesse. Ja siis – mütsatus ning pikk oie. Poiss oli minu puhta jõu poolt üle mu pea lennutatud. Ta lamas nüüd selili mu jalge ees maas, näol valugrimass. Kõik meie ümber olid ühtäkki vait jäänud.

Pilgu tõstes märkasin esimese asjana, kuidas Paula pärani silmadega mind vahtis. Tema oli sama ehmunud kui ülejäänud.

Otsustanud end sellest mitte segada lasta, ajasin selja sirgu. Minu füüsiline jõud oli ebainimlik – olin sellest teadlik – aga kui kord nii kaugele mindud, polnud mõtet teha nägu, nagu ma ei teaks, millega just hakkama olin saanud.

"Kas tõesti on vaja seda, et teile mõistust pähe panna?" Rääkisin nüüd kogu selle karjaga, kes kõik mind kui mõnda ilmaimet vahtisid. "Või tahab veel keegi kätt proovida?" See polnud minu moodi, see polnud minu moodi... korrutasin mõttes. See üldsegi polnud. Kui jutud Danielani jõuavad, on tal mulle nii mõndagi öelda.

"Parem laske kõik siit jalga, enne kui end direktori juurest leiate." 

Uus hääl pani kõiki võpatama, peale minu, kellel taoline reaktsioon veel ehk arenemas oli. Siiski nõksatas minu pea paremale, ja olin omajagu üllatunud, nähes Nathanieli. Ta ületas murulapi, mis parklat koolist eraldas, suundudes sirgelt siinsele sündmuspaigale.

Olin topeltüllatunud, kui kamp tema sõna kuulas. Asi võis olla ka meie mõlema mõjus, kuid nagu üks mees suundus kogu punt kooli uste poole, mitmed neist üpriski ärritunud ilmetega. Ka Carl sai end viimaks lahti kangutatud ja poiss minu ees maas tuikus oma jalgele, vantsides löödult teistele järele.

"Paula."

Tüdruk vaatas ettevaatlikult üles Nathanieli poole, üllatunud, et too tema nime teab.

"Mine vaata, kas arst on oma kabinetis." Nende sõnade juures Nathanieli tõsine, teistest emotsioonidest tühi hääl natuke pehmus. Paula heitis kiire pilgu minule, noogutas siis ja ajas end kiirelt püsti. Varsti olime vaid kahekesi.

Ma polnud kindel, mida öelda. Kas teda tänada või  –  nagu teisedki  –  oma teed minna. Kuid siiani suurim üllatus alles saabus, kui Nathaniel oma käe jaki hõlma alt nähtavale tõi. Enne, kui sõnagi lausuda olin jõudnud, sirutus Nathanieli käsi ette, püstolitoru sihitud otse minu kahe silma vahele.

"Nathaniel..."

"Sa läksid kaugemale, kui oleksid pidanud."

Vaatasin torust mööda, Nathanielile silma, ega liikunud paigast. Olin varemgi kuuliga pähe saanud. Tol ammusel päeval, mis tundus olevat palju kaugemal, kui see tegelikult oli. Murdvarga kuul otse minu ajju polnud praktiliselt tundagi andnud ja haav oli samuti paari päevaga täiesti kadunud. Kuid mulle meenusid Nathanieli sõnad Amberi juures. Seda valu sa tõepoolest tunneksid. Pealegi ma juba teadsin, et selle terasevärvi relvaga oli midagi kummalist lahti.

Nathanieli hääl muutus vaiksemaks. "Oleksin pidanud seda juba ammu tegema."

Heitsin kiire pilgu maja poole. Teise korruse aknal oli keegi meid märganud, suured silmad vaatasid alla meie poole. 

Mul oli juba aimdus, et Nathaniel minu oskustest teadlik on. Nüüd siis võisin kinnitust saada. Mõõdus vaid hetk, kõlasid plaksatused, matsatused ja paugud. Iga aken oli kinni ja iga akent kattis seestpoolt ruloo, mis kuidagi paigalt ei liikunud.

Nathaniel jälgis selle ebamaise jõu tööd minust mööda vaadates. Relv seisis oma kohal kõhklematult, kuid ma tabasin selle väikese "miski" poisi silmist. Minu tegevus tekitas temas aukartust, mida ta vaevu varjata suutis.

Siis pööras ta pilgu minule tagasi, luues ette ka selle tuttava ilmetu maski. "Vähemalt mingigi väärikuse sa säilitasid," kuulsin teda pomisemas, nii vaikselt, et tekkis tunne, nagu polekski see minule suunatud.

Seisime seal hetke. Isegi kui ma vaikisin, ei vajutanud ta päästikule. Miski oleks teda justkui kõhklema pannud, ükskõik kui väga ta püüdis seda eirata. Ta surus hambad kokku. Hetkeks arvasin, et ta annab alla ja hoopiski lahkub.

"Sa ei hakka vastu," märkis ta viimaks. Vaatasime kogu see aeg üksteisele silma, kuid vaatamata oma annetele nägin seal vaid seda, mida ta ise näidata kavatses. Nathaniel oli ainus, kelle loodud maskist ma läbi tungida ei suutnud.

"Sa pole andnud mulle põhjust."

Nathanieli sõrm muljus päästikut vaevumärgatavalt – märk, et tema haare relva käepidemel tugevnes. Poisi silmad tõmbusid vähehaaval vidukile. "Praeguse seisuga pole edu sinu poolel."

Ta teadis minu võimetest. Sama hästi võis ta teada ka minu vastupidavusest. Kaalusin võimalust, et too relv tõepoolest midagi enamat endast kujutada võib. Aga kas ta tõepoolest kasutaks seda? Ja veel kooliterritooriumil? Sel hetkel mõtlesin irooniaga, et just mina olin see, kes temale kaasa aitas, varjates vaate uudishimulikele.

"Nathaniel," ohkasin, hoides end vägisi paigal, et ma temale lähemale ei astuks. "Ma ei kavatse sulle haiget teha, kui seda silmas pidasid. Ma..."

"Angel!"

Nii minu kui Nathanieli pilk pöördus kooli uste poole, sinna, kust hääl tulnud oli. Ainult Nathanieli reaktsioon oli natuke teistsugune; kolmanda isiku kohalolu oli temale ootamatult tulnud, olgugi, et taolises paigas oli risk suur. Nathaniel viis relva minust eemale, sihtides nüüd hoopiski tüdrukut, kes kooli uste ees paigale tardunult seisis, hirm ja õudus näole kleebitud. Nähes, kes oli vahelesegajaks, tõmbusid Nathanieli kulmud kipra, ent ta ei muutnud asendit. Tüdruk koolitrepil oli Daniela.

Nathaniel võis olla näinud mind koos Danielaga. Võib-olla ta koguni teadis, et ühes majas elame – pidin seda võimalust kaaluma. Olgu põhjuseks, mis tahes, minu refleksid hakkasid tööle automaatselt. Vaatamata minu viimasele väitele tegin, mis vaja, et Danielat ohupiirkonnast välja saada. Asfalteeritud maapind minu ja Nathanieli vahel lagunes silmapilguga liivataoliseks puruks, mis seinana üles tõusis ja lainena otse Nathanielile kaela sadas. Poiss tõmbas käe silme ette kaitseks ja langetas relva, ent löökjõud, mis oleks pidanud ta vähemalt pikali paiskama, läks temast üle nagu vaid tuule poolt pühitud tolm. Nägin õhus õrna värelust, kivipuru kadus minu jõuväljast. See hajus Nathanieli selja taga tuules või pudenes maha. Miski blokeeris minu telekineesi.

Hetk hiljem oli püstolitoru taas minule suunatud.

"Daniela, võib-olla sa peaksid minema..." alustasin rutakalt, kuid Nathaniel segas vahele.

"Kuidas tema seotud on," nõudis ta, enam pööramata tähelepanu asjaolule, et tüdruk pealt vaatas. Ta oli taibanud, et Danielast pole ohtu.

"Keegi teine pole millessegi kuidagi seotud," laususin aeglaselt. Tajusin kusagil sisimas surmkindlat tõde, et Nathaniel ei teeks iialgi süütule inimesele viga. Sellele vaatamata tekitas antud olukord minus ärevust ning oleksin tahtnud Daniela siit minema saada. Kuna tüdruku ümber minu jõuväli veel töötas, proovisin teda kooli uste poole tõugata. Daniela sai minu katsest loomulikult aru ja kasutas kogu oma jõudu, et paigal püsida. 

"Nathaniel, mida paganat sa teed?" hüüdis ta vihaselt, minu nördimuseks. Ta oleks pidanud tajuma ohtu ja põgenema.

"Ma saan hakkama. Mine!" hüüdsin vastu. 

Nathaniel muutus taas kõhklevaks, kuid ta väljendas seda läbi ärrituse. Ka tema soovis, et pealtvaatajaid poleks. Nägin tema sõrme veelgi tugevamini päästikule surumas.

Ja siis saabus olukorra tipp: sügavat tumesinist tooni kaubik võttis kummide vilinal kooliesisel tänaval hoogu maha, pööras maja poole toovale laiale kõnniteele ning tuli järsule peatusele. Külguksed libistati rutakalt lahti.

Nathaniel ei pööranud sellele vähimatki tähelepanu. Ta nagu ei kuulnudki, kui autost välja tõttav varases keskeas mees, samasugune terasevärvi relv sõrmede vahel, tema nime hüüdis. Mehe näol oli midagi sarnast hirmule.

"Ma olen juba ammu tahtnud sellega ühele poole saada," lausus Nathaniel häält madaldades. Tema sügavad pruunid silmad olid omandanud tumedama tooni. Ta lasi relval ootamatult madalamale langeda. Kõlas kaks lasku, tihedalt üksteise järel.

Daniela kiljatas. Mina võpatasin. Tugev võnge läbis tervet minu keha, saateks kole kriipiv heli, nagu rebitaks metalli. Langesin põlvilili, siis külili maha ja vajusin selili. Kaks lasku. Mitte pähe, vaid kõhtu.

"Nathaniel! Nathaniel? Oled terve?" Meeshääl kandus minuni justkui klaasist seina tagant. Kauguses kuulsin summutatud karjatusi. Vaade minu silme ees vilkus  –  justkui katkine televiisor. Hingasin katkendlikult ja õhku ahmivalt, aga need liigutused polnud enam minu tahtele alluvad. Särtsuvad löögid jooksid mööda minu selgroogu üles-alla, ja kui see ka polnud päris füüsiline valu, oli see ebameeldiv igal juhul. Kogu minu üleloomulik jõud oli maha surutud, muutes mind kaitsetuks.

"Ära enam kunagi omapead midagi sellist tee!"

See sama keskeas mees lähenes minu maas lebavale kasutule kehale. Peale sekundi uurimist langetas ta relva ja kummardus mu kohale. 

"See lülitub välja!" hüüdis ta teistele tagapool. 

Sealt edasi ei kuulnud ma enam midagi. Ühtlane pinisev heli kusagil minu kolbas, mis laskude peale käivitus, hakkas tuhmuma. Nagu elujõu kaotanud masin. Minu keha jäi liikumatuks. Samal hetkel mattus kõik pimedusse.